Hägustatud nägu

Foto: A.Peegel

Anonüümseks muudetud, udustatud sihverplaadiga eestlane kõndimas tänaval, millel sõidab või kuhu on pargitud tema kaasmaalase hägustatud numbrimärgiga auto. Miskipärast tungib värskelt Eesti jaoks avanenud Google Street View’ teenusest kõneldes avalikkuse seas esile just see külg, mis enamiku kasutajate seisukohalt on täiesti kõrvaline.

Tänaval kõndija ja aiaserval kõõluja on Street View’s lihtsalt ballast, tülikas kõrvalnähtus. Mõelge end korraks fotograafi rolli, kes soovib pildistada vaatamisväärsust, näiteks Tallinna raekoda või Gaudí skulptuuri Barcelona pargis, aga pildiotsijasse jäävad ajaloomälestise ees katkematult parvlevad turistid.

Uuemates pilditöötlusprogrammides on isegi olemas spetsiaalsed «turisti eemaldamise» vahendid – teed mitu pilti ja kokku pannakse üks, millel on näha ainult huvitav rajatis.

Kogu see jutt Google ­Street View’ «vastuolulisusest» on selge lõivumaksmine teenuse avamise kohta käivate lugude uudisväärtuse tõstmiseks. Konfliktsus on teatavasti üks uudisväärtuse kriteeriume ja seepärast seda esile tõstetaksegi.

Kui selle teenusega oleks maha saanud mõni kohalik riigiasutus või Tiigrihüppe-sarnane programm, tutvustataks pea kogu Eestit hõlmavat tänavavaadet kui meie insenerimõtte säravat saavutust, uut Skype’i, mis pälviks tõenäoliselt ka mõne kopsakama teadus- ja kultuuripreemia.

Kuna selle on aga tootnud ja üles pannud USA kapitalistid, siis tuleb eelkõige kõneleda vastuoludest.

Väidan, et Eesti katmine Street View’ teenusega on sisuliselt meile tasuta kingitud taristu – umbes nagu oleks rikas onu omal kulul Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitanud. Street View’ olemasolu on Eestile konkurentsieelis võrreldes riikidega, mida see teenus ei kata.

Näiteks kui kellelgi on valida, kas minna õppima Tallinna Tehnikaülikooli või mujale, siis kindlasti uurib ta muu hulgas seda, kuidas ülikooli campus välja näeb. Ning Street View’ abil on tal nüüd võimalik saada päris selge pilt, et see asub rohelises piirkonnas, on tõenäoliselt kaasaegne jne. Vilniuses asuvate õppeasutuste kohta ta nii lihtsalt pilti ei saa.

Muidugi ei tee Google oma kaarte omakasupüüdmatult, kuid praegusel juhul langevad meie huvid jänkidest kapitalistide omadega päris hästi kokku – samamoodi nagu nende arendatava tõlketeenuse osas. Kõik see on meile tasuta kasutamiseks saadaval, annab praktilist kasu ja tõenäoliselt ei oska kaardivaatamist peagi teistmoodi ette kujutadagi.

Laenan ühe kommentaatori mõtte: selline ongi 21. sajandil maakaart: edasi-tagasi suumitav, hetkega teise asukohta hüpitatav ja tänavapildini detailne. Soovitan huvilistel piiluda ka näiteks Microsofti konkureerivat Bing-kaarditeenust ning me näeme, et võrreldes Google’i omaga on seal samalaadne Streetside-vaade hoopis robustsem ja katab Euroopas vaid mõne suurlinna teatud piirkondi.

See, et Google ja Regio võtsid oma arvutipildid üles peaaegu kogu Eestis, Räpinast Vormsi saare metsaradadeni, on minu meelest sisuliselt aasta tegu regionaalpoliitikas. Kellelgi poleks olnud tõenäoliselt võimalust eriti palju nuriseda, kui kaardile saanuks vaid Tallinn ja Tartu.