Jelena Skulskaja: söögiseebi lõhn igaviku umbteel

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Peterburi ajakirjas Zvezda ilmus Elvira Mihhailova suurepärases tõlkes Mihkel Muti romaan «Rahvusvaheline mees». Nagu ammuste aastate eest Eestis hakati ka Venemaal sellest palju kõnelema, mõnikord lausa hämmastusega: kuidas siis nii, et eesti kirjanik irvitab harukordse satiirilise teravusega, lausa Orwellile või Vladimir Sorokinile iseloomuliku vahedusega oma pisikese, aga kindlameelselt vabadust armastava riigi taastatud iseseisvuse esimeste võrsete üle?

Mutt kirjutab näiteks, et kogu maa elas «söögiseebi» peal. Sellesama, «mida ametlikult sõid praegu, riikliku iseseisvuse taastamise perioodil, kõik riigi alamad, alates hulkuvate koerte püüdjast ja lõpetades piitsapiuna nõtke rahandussekretäriga …»

Kõigist muudest toiduainetest loobumine võimaldas «kasutada vabanevad ressursid talude rajamiseks, kodumaa mulda kraavide kaevamiseks, teede ja sildade ehitamiseks, eestlastele inglise keele ja venelastele eesti keele õpetamiseks, uute ajalooõpikute trükkimiseks ja muuks tähtsaks. Küsimus oli printsipiaalne, sest keegi ei teadnud, kui pikaks võib venida see üleminekuaeg, mille jooksul tuleb jätta unistused heeringaželeest ja piimas leotatud õuntest, mis on igipõlisest ajast olnud eesti ülikute lemmikroad, rääkimata soome murakaliköörist ja teistest välismaistest napsidest».

Ja piirduks siis kõik vaid söögiseebiga! Romaan annab pihta rahvuslikule uhkusele, mõnitab isamaalisust, karikeerib tuntud poliitikuid. Tehakse seda kõike kirjanduslikult kaunilt, mitte publitsistlikult. Seepärast polegi romaan moest läinud, sest inimlikud puudused ei lähe ju moest ega muutu.

Muide, ma mäletan hästi seda imetabast söögiseepi nimega AU-8: haisev pruunikas vedelik, mida peeti Eesti keemikute suurimaks saavutuseks ajaloos ja mida soovitati sisse võtta supilusikatäie kaupa kolm korda päevas, et ravida välja pahaloomulised kasvajad, impotentsus, kogelemine ja mis kõik veel. Valmistati see aga tavalistest toidujäätmetest «kosmiliste bakterite» kaasabil.
Paljud uskusid seda – isegi arstid! – ja neelasidki imerohtu. Viisid isegi tuttavale, kes lebas Moskvas vähihaigete palatis. …

Mihkel Mutt on satiirik. Tema romaanis karikeeritud ja parodeeritud Lennart Meri kõneles ent mulle teoses kajastatud sündmustest leebe huumoriga: «Mul on meeles, kuidas mind määrati 1990. aastal välisministriks. Hilja õhtul läksin koju, naine istus televiisori ees, vaatas mulle kurvalt otsa ja ütles: sa oleksid võinud ju oma uuest ametist vähemalt rääkida … Kuid ma olen ennast nii harjutanud: ära kunagi midagi oleta … Järgmisel päeval läksin tööle ja asusin uuendama välisministeeriumi tillukest personali.

Sidusime seal nööriga kokku kõik Lenini venekeelsete kogutud teoste kolmkümmend kolm köidet ja sama palju köiteid eesti keeles ning tassisime keldrisse. Keskpäeva paiku helistasin kirjastuskomiteesse ja tellisin endale visiitkaardid. Mulle öeldi, et need saavad valmis kahe nädala pärast. Ma vastasin: te ei saanud õigesti aru, ma tahan neid kella viieks.

Viis minutit enne viit olid nad mul laual. Ma arvan, et vaatasin oma kolm minutit sõna «välisminister» … Aga kui ma sain presidendiks, siis ei saanud esimesel kuul isegi palka ja püüdsin söögi pealt kokku hoida. Tundus kuidagi ebamugav helistada peaministrile, et tead, presidendile peaks palka maksma …»

Lõppude lõpuks on küsimus vaid žanrivalikus. Ja ühiskonna esteetilises (see tähendab ühtlasi eetilises!) profülaktikas. Meenutamine, hurjutamine, eh, ajad ju muutuvad, ainult et meie ise oleme ikka samad!

Mihkel Mutt on täiesti asjata mures, et tema romaan on ajast ja arust. Kümme-viisteist aastat pole heale kirjandusele mingi aeg. Geniaalsele kirjandusele ei loe isegi sajandid. Vladimir Mirzojev tegi filmi Puškini «Boriss Godunovi» põhjal. Ta tõi tegevuse tänapäeva ja sealjuures kunstiline külg ei kannatanud sugugi. Muutunud on ju vaid ruum, interjöör, olme: ilmunud on mobiiltelefonid, basseinid, masinad ja mis peamine, televiisor, see aken maailma.

Televiisorit võib uskuda, temaga võib vaielda kas või söögilaua taga istudes, teda võib ka poliitilise protesti märgiks välja lülitada. Rahvas enam ei igavle, kui midagi vastukarva on, siis sõimatakse telepurki. Nii lihtrahval, kes kummutab pitsikese viina ja haukab hapukurki peale, kui ka vaimuinimestel, kes piidlevad kahtlusega sinist ekraani, on kõige kohta oma arvamus – aga ainult rangelt kindlaks määratud teleformaadis.

Puškini vaimus linateos kirjeldab võitu tsaarivalimistel, räägib tsaari teest võimule seadusliku troonipärija tapmise kaudu, näitab vastasrinna sündi isehakanu kujul ja tema tankide liginemist Moskvale … Süütu ohvrina tapetud tsareevitš Dmitri ilmub pidevalt Godunovi silme ette, katab käekestega tsaari silmi, istub talle põlvele.

Lähikond mõistab, et tsaar läheb peast segi: naerab vale koha peal, unustab, mida tahtis öelda, hakkab järsku noaga pliiatsit teritama, sellesama noaga, millega tapeti tsareevitš … Ja kes on see tsareevitš? Kõigest Dmitri või ühtlasi Romanovite soo pärija, tsareevitš Aleksei, kes lasti maha Jekaterinburgi keldris? Ja kas on meie ees ikka Godunov? Kui sarnane on ta küll Leniniga tolle surmaeelsetel päevadel, volksutab mõttetult silmi ja unustab juba alustatud lause lõpetamata.

Ja need Valgele Majale lähenevad tankid – mis aastast need on? Keda nad kutsuvad viirastuslike ideede nimel oma roomikute all hukkuma? Puškini looming sobib igasse aega, kõlab vastu igal ajal. Nagu poliitiline nii ka sõjateater kasvab kergesti üle anatoomiliseks teatriks, kus lebavad, nagu räägiti Puškini ajal, «surnud laibad».

Eesti Draamateatris tuli Mladen Kiselovi käe all lavale Edgar Davidi näidend «Nelipühad». Materjal on raske ja riskantne, sest selles pole energilist dialoogi, vaid paljutahuline ja hargnev monoloogide süsteem. Inimesed kõnelevad eri keeltes, kuid üksteise kuulmist ei sega keelebarjäär, vaid hoopis võimetus klapitada omavahel eri tõdesid. Kõigile on oluline hüüda välja, paisata kogu maailmaruumi oma lugu, ja kuni pole alanud tulistamine, kuni pole alanud plahvatused, seni ei huvita kedagi võõras lugu ja võõras saatus.

Mladen Kiselov on toonud lavalaudadele kogu maailma ülitäpsete rahvustüüpidega, kelles võime ära tunda põgenikke igast maailma otsast: siin on mustlaste rändlejalik muretus, palestiinlaste fanatism, venelaste kokkuvarisenud impeeriumi taganutmine ja nende ninakas uhkus, kes on alles äsja iseseisvuse kätte võitnud.

Kogu igaveste inimlike kirgede ja unistuste, religioonide ja ebauskude palett, paabellik keeltesegadus – kõik see koondunud kirikusse, mille seinal on unikaalne fresko, mis võib muuta maalikunsti ajalugu. Sein lastakse õhku … Kunst, Jumal, Inimene – maailma kõige hapramad, kõige kaitsetumad olevused …

Lähen teadlikult ülemaailmsete probleemide juurest üksiku juhtumi juurde, sest globaalsed probleemid sisaldavad ju ikka hulgakaupa üksikuid juhtumeid. Mõne kuu eest nimetati Tallinnas pärast pikki vaidlusi omandi- ja muude suhete üle endise juhtkonnaga ametisse Vene Muuseumi uus juhtkond, kes sai linnalt imeilusa hoone Pikal tänaval. Niisugusest eakast, kolme saaliga hoonest otse linnasüdames võinuks vaid unistada. Algas mõistagi remont. Samuti hakati muuseumile töötajaid otsima.

Teiste seas võeti tööle Viktoria Fjodorova, hiilgava haridusega andekas ajakirjanik ja suurepärane organisaator, kes veel hiljaaegu juhtis venekeelset portaali (Russki portal). Sellest poleks ju muidu midagi, kui järsku poleks ilmavalgust näinud salakaval artikkel, milles öeldi, et asjad pole nii lihtsad, sest vaat see Viktoria Fjodorova on ju Vene Muuseumi direktori lihane õde.

Kunagi ei või teada, kust välk sisse lööb! Kui on vaja kedagi avalikkuse silmis üles kiita, siis loob ta lihaste sugulaste kõrval töötades kuulsusega kaetud dünastiaid teatris, muuseumis või tehases. Aga kui on vaja kedagi mutta tampida, muutub sugulus otsekohe onupojapoliitikaks, räpasteks sidemeteks ja isegi sotsialistlike õigusnormide rikkumiseks.

Ja teate, mis juhtus? Juhtkond reageeris artiklile ja vallandas Viktoria Fjodorova! Minul tekkis igatahes hulk küsimusi. Võib-olla ei teadnud muuseumi direktor oma õde tööle võttes, et neid seovad sugulussidemed? Võib-olla lahutati nad juba varases lapsepõlves nagu mõnes Mehhiko seriaalis? Ei, kogu elu nad lahus pole olnud. Võib-olla esitas Viktoria Fjodorova kohta taotledes võltsitud Moskva ülikooli diplomi, võltsitud tõendi doktorikraadi kaitsmise kohta ja võltsitud teenistuslehe? Ei, dokumentidega oli kõik korras.

Niisiis, lihtsalt üks õde kihutab teise minema, et ülemusetool ikka kindlalt just tema all püsiks. Laseb lahti andeka professionaali, tekitab kahju tema mainele, jätab lausa leivata. (Meil ei ole ju ainult üks Vene Teater, vaid ka ainult üks Vene Muuseum ja mõlemast võib kinga saada suvalisel põhjusel.) Ja meie veel mõtlesime, et ajad on muutunud, et enam ei pea õest või vennast, sõpradest ja mõttekaaslastest lahti ütlema … Selliste jubedustega pidi ju kunagi minevikus silmitsi seisma … Jah, Stalini ajal!

Jelena Skulskaja on kirjanik ja ajakirjanik.