/nginx/o/2012/05/18/1111998t1hed93.jpg)
Eksamitel abivahendite kasutamise poolt olev Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus rõhutas, et liiga formaliseeritud ja arutlust maha suruvate eksamitega võidakse õpilaste arengut hoopis tõkestada.
Viive-Riina Ruus: eksamil võiks rääkida kas või vanaemaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mina olen vägagi eksamitel abivahendite kasutamise poolt,» kinnitas Ruus. «Minu arvates on spikerdamise mõiste ülepea vananenud, sest kui me saame eksamid nii korraldada, et inimene saaks avaldada, mida ta teab; arutleda, kuidas ta teeb valikuid; võib-olla midagi demonstreerida, siis minu pärast võiks ta eksamiruumis niisugust vastust ette valmistades kasutada absoluutselt kõiki abivahendeid. Minu poolest võiks ta rääkida kas või sõprade ja kursusekaaslastega, kui vaja on, siis vanaemaga…»
«Ainus probleem on selles, et eksami hindamine jääb siis subjektiivsemaks, sest väga raske on sel juhul formaalseid kriteeriume välja töötada,» lisas Ruus.
Seetõttu pidas ta oluliseks, kuidas leida formaalsed ja ühtlased kriteeriumid, et eksamid oleks ühtlaselt ja objektiivselt hinnatud. «Eksamil peaksid olema tasakaalus nii formaalsetel ühtlastel kriteeriumidel antud vastused kui loovamad lahendused. Näiteks võiks eksami teha kahes osas: üks pool, kus on väga formaalsed vastused, see tehakse teatud aja jooksul ära. Teine pool on arutlevam, loomingulisem, ka suurema subjektiivsuse astmega hindamisel,» pakkus pedagoogikaprofessor välja.
Abivahendite poolt oli aga Ruus seetõttu, et nende kasutamise oskus on elus väga oluline.
Teistsuguse ülesehitusega eksamid mõjuksid haridusele ja õppeprotsessile Ruusi arvates väga positiivselt: «Inimesed üldse on väga orienteeritud sellele, milline on hüvitis ehk hinne tunnistusel. Kui me neid andes väga kipume vabamõtlemist, arutlust ja kriitilist mõtlemist alla suruma, võime tegelikult eksamitega väga uhkelt arengut tõkestada,» arvas Ruus.
E-vahendite (näiteks ÕSi võrguversiooni) kasutamise poolt Postimehes sõna võtnud Tartu Ülikooli professor Urmas Sutrop tõdes, et paljud õpetajad kardavad arvuteid eksamile lasta seetõttu, et «arvutit kasutades saavad õpilased vaadata muid abivahendeid (haaravad õlekõrrest) või lausa kasutada välist abi (helistavad/meilivad sõbrale).»
Viive-Riina Ruus ei pidanud sedagi põhjendatuks. «Kui meil oleks võimalik korraldada niisuguseid eksameid, nagu ma kirjeldasin, et oleks palju aega ja ei tekiks hirmu, et õpetaja on liiga subjektiivne, siis mis selles halba on, et õpilane internetist lisainfot võtab?» arutles Ruus. «Muidugi ainult sellisel juhul, kui õpilane ei pea vastama mingile lünktestile formaliseeritult, vaid kui peab ka oma arvamusi põhjendama.»
Riigieksamite funktsioon on aga diagnostiline, mitte arendav, tõdes Ruus. «Ma siiski arvan, et eksamikeskkonda on võimalik nii korraldada, et see ei tohiks olla liiga häiriv,» oli ta liberaalne.
Kõrgkoolis pole selliste eksamite korraldamine alati ka võimalik, näiteks massloengutel, kus osaleb umbes 200 tudengit, sest siis kuluks eksamineerimiseks tohutu arv tunde ja ilmselt mitu kuud. «Oluline oleks, et ka ülejäänud rühm osa saaks ja kuulaks, mis teised arutlevad.»
«Ma olen ise käinud nii koolis kui ülikoolis ajal, kus õpetajal oli väga suur usaldus. Ei olnud tunnet, et oled masinas kruvike ja masin otsustab sinu üle. Sellise eksami teatud mängumoment ja hasart oli ka põnev!» rääkis Viive-Riina Ruus.