Kristjan Otsmann: pilveriik

Kristjan Otsmann Foto: Erakogu

Eesti riigil on kõik eeldused võtta IT-maailmast üle nn pilveteenuste toimimise põhimõtted, hoidudes samal ajal hajustiimide suurimast puudusest, päriselt elamiseks hädavajalikust silmast silma suhtlusest.

Uitmõte kolida ministeeriumite allosad Tallinnast minema lähtub regionaalpoliitika olulisusest, mitte kainest ja ratsionaalsest kaalutlusest, kuidas riik efektiivsemalt toimiks. Efektiivsus pole asi iseeneses. Tervikuna, kuid veidi ebaefektiivsemalt tegutsev riik pakub oma kodanikele oluliselt rohkem kui täiuslikult tiksuv tsentraliseeritud ametiasutuste kellavärk.

Ma ei näe ühtegi tõsiselt võetavat tehnoloogilist takistust riigiasutuste ja -ametite kolimiseks Tallinna piiri taha. Ajast ja arust dokumendihaldussüsteemi tuleks paratamatult kohendada, et mitu ametnikku saaks töötada sama dokumendiga samal ajal nii, et süsteem jätaks alles kõik selle varajasemad versioonid. See pole midagi ulmelist, vaid nn pilveteenustes juba aastaid kasutatav võimalus.

Nagu inimkonna puhul ikka, jääb suurem osa probleemidest kõrvade ja klaviatuuri vahele. Nii ka riigi pealinnast hajutamise juures. Kui viia asutusi ja ministeeriumite allüksusi Tallinnast välja, siis peavad neis töötavad ametnikud muutuma iseseisvamaks.

Järelevalve selle üle, kas nad on üheksast viieni ametipostil, nõrgeneb. Samal ajal nõudmised nende töö kvaliteedile jäävad samaks või kasvavad. See toob kaasa suurema enesedistsipliini ja -motivatsiooni vajaduse. Iseseisvus eeldab tugevat tahet.

Kõige kiiremini tekkiva probleemi toob kaasa silmast silma suhtluse vähenemine. Tavakodanikku see eriti ei puuduta, sest kõik asjad võiks juba praegu saada ametiasutustega aetud IT abil.

Muidugi ei saa e-riik välistada seda, et riik oleks igale kodanikule nii lähedal, et ta saab mugavalt asjad aetud vähemalt igas maakonnakeskuses. Kuid see ei puutu riigi hajutamisse. Nii e-asjaajamise kui ka ametnikuga näost näkku suhtlemise võimalus peab olema sellest sõltumata, millises linnas või maakonnas asub ministeeriumi osakond.

Küsimus on pigem ametnike omavahelises suhtluses. Üldjuhul kipuvad manduma just need virtuaaltiimid, mille liikmed ei kohtu aeg-ajalt üksteisega pärismaailmas. Need, kes on proovinud, teavad kinnitada, et silmast silma kohtumist ei asenda telefonikõne, suhtlemine Skype’is ega videokõne, rääkimata lõpmatult inimeste vahel vonklevast meililohest.

Mõnel pool korraldatakse augmenteeritud lauaga koosolekuid, mille puhul asub üks lauaots osalejatega näiteks Tallinnas ja teine Tartus ning need on ühendatud videokaamerast ja hiigeltelerist koosneva videosillaga. Kuid isegi selliste koosolekute kasutegur on pärismaailma kohtumiste omast väiksem, sest virtuaalkohtumisel nõuab keskendumine suuremat pingutust kui päriselus.

Seega seisab riik valiku ees: kas halvendada ametnike suhtlust ja sellega koos riigi toimimist või kulutada rohkem ressursse ametnike sõidutamiseks ühest linnast teise. See teine polegi nii halb variant, sest iga pisiasja pärast ei aetaks enam mitukümmend inimest nii lihtsalt samasse ruumi kui praegu.

Riigi hajutamise uitmõte on ahvatlev. Lõpptulemusena võiks see ju tuua kaasa Eesti terviklikuma arengu ja elavdada oluliselt ühtselt tugeva tasakaalustatud riigi loomist. Tallinn jääb endiselt pealinnaks, kuid ülejäänud Eesti osatähtsus kasvab.

Kuid kas see on praegu Eestis kõige olulisem asi või seisab poliitikute ja ametnike ees Eesti riigi olemise seisukohast olulisemaid küsimusi, on juba omaette teema. Seda nii poliitilise kui ka efektiivsuse nurga alt vaadates.