Tartu Ülikooli rektori kandidaat, rakendusgeoloogia professor Volli Kalm kirjutab, et ülikooli ees on alati palju kohustusi, kuid üks esimesi neist on hoolitseda oma intellektuaalse kapitali ehk inimeste eest.
Volli Kalm: rahvusülikool üleilmastuvas konkurentsis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
unagi varem pole ülikoolil olnud kasutada sellises mahus vahendeid meie intellektuaalse kapitali ja infrastruktuuri arendamiseks nagu praegu. Liialdamata võib väita, et kodumaise ja Euroopa Liidu rahastamise toel on pandud soliidne alus universitas’ele omaselt laia haardega ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisele teadusülikoolile.
Ülikooli põhieesmärk on arendada teadust ja kultuuri ning pakkuda selle baasil võimalust omandada kõrgharidus. Mida ülikool laiast maailmast ei saa või milleks saab ehk parimal juhul abi, on rahvusliku ja omakeelse haritlaskonna kasvatamine ning hoidmine.
Seetõttu on rahvusülikooli missioon palju laiem ja mitmekesisem kui ainult eesti keele, kultuuri ja ajaloo uurimine ning säilitamine või ajalooliste hoonete korras- ja käigushoidmine. Tartu Ülikool on ainus eestikeelne klassikaline ülikool maailmas, kus erialade mitmekesisus, koostöö ja suhtlemine loovad unikaalse eesti keelel põhineva akadeemilise keskkonna, mida sellise vaimuelu haardeulatusega kuskil mujal ei leidu ega teki.
Ülikooli ees on alati palju kohustusi, kuid üks esimesi neist on hoolitseda oma intellektuaalse kapitali ehk inimeste eest. Siin töötavad inimesed ootavad ülikoolilt soodsat loome-keskkonda, õhkkonda, milles peetakse au sees akadeemilisi väärtusi ja nõudlikkust, hinnatakse erinevaid akadeemilisi stiile, väärtustatakse arvamuste mitmekesisust.
Ülikooli kohus on luua üliõpilastele maksimaalsed võimalused õppimiseks ning siin pakutava kvaliteedi tõstmine on ülikooli konkurentsivõime küsimus. Peame olema valivad üliõpilaste vastuvõtul, aga kui nad on kord vastu võetud ja saavad siin korralikult hakkama, on ülikooli kohustuseks neid toetada ja luua arengut soodustavad tingimused.
Läinud aastal tehtud küsitlus näitas, et kui kümnest lõpetanust üheksa on rahul ülikooli ja eriala valikuga, siis vaid kolmandik on täiesti rahul juhendamisega ning ainult kolm protsenti leidis, et ülikooli karjääriteenistus aitas neil tööd leida. Kui 70 protsendist töötavatest üliõpilastest pooled töötavad selleks, et oma eluga Tartus majanduslikult hakkama saada, siis on ka see koht, kus ülikooli huvides on seista nende toimetuleku parandamise eest.
Eestikeelse ülikooli avaaktusel 1919 ütles haridusminister ja ülikooli kuraator Peeter Põld: «Ülikool on erapooletu teaduste kodu... Selles mõttes on ükspuha, kes siin õpetab, mis keeles õpetab, kui see aga teadus on, mis õpetab.»
Just nagu sellest soovitusest lähtudes on rahvusülikooli iga viieteistkümnes õppejõud või teadlane välismaalt ning pooled Eestis doktorantuuris õppivad välistudengid teevad seda Tartu Ülikoolis.
See on vaid üks näide paljudest, mis näitab, et Tartu Ülikooli mõjuala ja samas ka inimkapitali tagamaa on Eesti piiridest palju avaram, kuid sellevõrra ka kõrgenenud konkurentsi tingimustes. Ja seal ei anna meie pikk ajalugu meile erilist eelist, loeb see, milline on meie tase praegu ja võimalused tulevikuks.
Peeter Põlluga võrreldes palju hiljem ja tänapäevast teadusülikooli silmas pidades on USA Rahvusliku Teadusfondi endine liige John Slaughter väitnud, et «Ülikoolis õpetamine ilma teadustöö kogemuseta on sama mis ilma pattu tegemata pihilkäimine – millest seal rääkida oleks!?» Sama võimatu kui teadust ja ülikooliharidust lahus käsitleda on ka rahvusvahelisse tippu pürgivas teadusülikoolis alus- või rakendusuuringuid teineteisele eelistada.
Ülikooli sissetulek kohalikult vajalikest teadus-arendustöödest Eesti ettevõtetele on ligikaudu kolm neljandikku välispartneritele tehtavate tööde rahalisest mahust, aga välislepinguid on arvuliselt viis korda vähem. See suhe näitab, et enamiku Eesti ettevõtete võime, nii rahaline kui intellektuaalne, on veel väike, aga suure kasvuruumiga, et oma arenguks ja äriks ülikooli teadmisi täies mahus ära kasutada.
On üldteada, et arenenud majandusega riikides on pool viimase paari aastakümne sisemajanduse kogutoodangu juurdekasvust saavutatud tänu investeeringutele teadus- ja arendustegevusse.
Rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikoolina pole meil soovi ega moraalset õigust jääda kõrvale ka suurte probleemide lahendamisest, olgu need globaalse või regionaalse tähtsusega. Ühtegi üleilmse tähtsusega küsimust, nagu näiteks tuleviku energiaallikate leidmine, hakkama saamine haiguste ja elanikkonna vananemisega, kohandumine kliima- ja keskkonnamuutustega, toimetulek migratsiooni ja sotsiaalsete konfliktidega, ammendunud loodusressurssidele alternatiivi leidmine, ei lahenda poliitikud või pankurid, vaid seda teevad teadlased ja insenerid poliitikute ja pankurite toetusel. Ülikool peab siin tegema oma valiku, milles ta soovib ja suudab nii rahvusvahelises koostöös kui ka konkurentsis kaasa lüüa.
Paljude suurte probleemide lahendused ei ole rahastaja tellitavad, vaid nendeni jõutakse sageli fundamentaalteaduste viljelemisel saadud ettenägematute tulemuste kaudu. Lasertehnoloogia leiutamine möödunud sajandi keskpaigast on ehk tuntum selline näide.
Seetõttu on ülikooli kohus arendustegevuse ja innovatsiooni kõrval arendada oma konkurentsivõimelisi osi alusteadustest. Alusteadused on see allikas, kust lisaks probleemide lahendusele on põhjust oodata ka täiesti uute ja üllatavate võimaluste loomist, mida ei osata ette planeeridagi.
Kui sotsiaalmajandusliku mõjuga arendused ja innovatsioon on rahastaja tellitavad, siis järelikult on lahendustee juba ligikaudu teada ning vaja on piisava teadusliku kompetentsiga keskkonda kasulike asjadega tegelemiseks. Ka selles osas kasvavad nii ühiskonna ootused ülikoolile kui ka rahastajate (EL, Eesti riik) soovid ja panustamine.
Meie võimalused siin on suuremad praegusest osalusest, kuid mitte kõigi universitas’es viljeldavate teaduste tulem pole kohe homme sotsiaalmajanduslikult mõõdetav. Ülikooli kasvav osalus rahvusvahelises innovatsiooni- ja arendustegevuse tööjaotuses peab olema korraldatud nii, et ka tema rahvusteadusliku missiooni täitmine, õppimisvõimaluste pakkumine ja kõrgetasemelise alusteaduse areng oleks garanteeritud.
Tartu Ülikooli rektori valimised on 31. mail.
Postimees avaldab arvamusküljel kõigi kolme rektorikandidaadi arvamusloo.