Aune Past: kas areng või seadus

Aune Past Foto: Ove Maidla

Esimest korda seisab kommunikatsioonijuhtide ja disainerite ees küsimus: kas areng või seadus? Tundub, et innovatsioonitiigril ei tohiks sellist dilemmat olla. Aga on. Jutt on Eesti valitsusasutuste ühtsest passipildist ehk logost.

Riigivapi seaduse järgi on Eesti riigi sümboliks riigivapp, mille kasutamist reguleerivad etalonkujutised, mida saab muuta vaid riigikogu otsusega. Selline lähenemine riiklikule sümboolikale ehk meie kõigi ühisele passipildile on igati mõistlik ja takistab riigivapi kasutamist ebasobival viisil.

Mida mitmetahulisem on elu, mida rohkema hulga informatsiooniga peab inimene toime tulema, seda olulisemaks muutub kuvand. Kuvand, mis ütleb kiiresti, mis miski on. Iga kord ei hakka inimene arutama, kas see riigiasutus on hea või halb, on temaga suhtlemine keeruline või lihtne, on see üleüldse üks meeldiv asutus või on see vaid kui pind p...öidlas. Kuvandi kujunemisel mängib olulist rolli lugu, mida riik ja riigiasutused kõnelevad. Logo on üks osa visuaalsest loost, mis peaks tekitama positiivse ahaa-elamuse.

Riigikantselei plaan valitsusasutuste ühtse visuaalse identiteedi loomiseks päädis 2011. aasta sügisel logo ideekavandi konkursiga. Konkursi žürii tõstis esile Asko Künnapi ideekavandi, mis põhineb väikese riigivapi kolmel lõvil. Kuigi tulemus meeldib ka valdavale osale valitsusasutuste kommunikatsiooniinimestest, ei toonud lõppenud disainikonkurss lahendust. Nii loojad kui kasutajad seisid hoopis dilemma ees: kas innovatsioon või seadus.

See on arvatavasti üks esimesi kordi Eestis, kus efektne ja efektiivne toimimisviis on ebaseaduslik. Erialaringkondades tekitab elevust küsimus, kas visuaalne kommunikatsioon muutub ebaseaduslikuks või on ebaefektiivne.

Tekkinud olukorras oleks kesktee traditsiooni, püsivuse ja innovatsiooni, efektiivsuse vahel kahetasandiline visuaalse kommunikatsiooni süsteem. Seal, kus tegu on traditsioonidele tugineva ametliku suhtlusega (hooned, embleemid, dokumendiblanketid jm), kasutataks väikest riigivappi. Teisel tasandil, kus tegu on «inimlikuma» suhtlusega, kasutataks ühtset logo.

Kommunikatsiooniinimesed ei põrku seadusega mitte ainult disainiküsimustes, keskkonna kiire arenguga on sisuliselt reglementeerimata ka logo kasutamine internetis.

Tundub, et see kõik on midagi kauget ja tavakodanikule võõrast. Tegelikult ei ole. Meie riigiasutuste lugu puudutab meid kõiki. Kui me ise tahame oma riigiga samastuda või kui need, kes meiega suhtlevad, oskavad meid Eesti riigiga seostada. Seepärast meeldib mulle väga viis, kuidas erialainimesed üleskerkinud probleemile lahendust otsivad.

Palju arukam kui nentida: nii pole lubatud!