/nginx/o/2012/05/17/1110320t1h9d87.jpg)
Sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski hinnangul poleks midagi halba selles, kui ka Eesti riigijuhid 8. või 9. mail pronkssõdurile pärja paneksid. Tõsi, eestlaste ja venelaste vahelise lõhe vähendamiseks on vaja märksa enamat – sisulist integratsioonipoliitikat.
Oma artiklis juhib professor Vetik tähelepanu asjaolule, et inimesed käivad 9. mail pronkssõduri juures väga erinevatel põhjustel. Valdava enamiku jaoks ei ole tegemist mingilgi määral poliitilise aktsiooniga, vaid väga kena žestiga, millega mälestatakse sõjas langenuid.
Teatud väikese grupi jaoks on pronkssõdur tõesti muutunud protestiidentiteedi keskmeks ning need inimesed püüavad 9. maid ära kasutada oma poliitiliste huvide propageerimiseks. Kindlasti ei saa õigeks pidada poliitilise sisuga venekeelset haridust puudutavate lendlehtede jagamist sõjakalmistul, sest venekeelne haridus Eestis ja Teise maailmasõja lõpp ei ole omavahel mitte kuidagi seotud.
Mis puutub pärgade asetamisse Eesti riigijuhtide poolt, siis kindlasti ei oleks selles midagi negatiivset. Omal ajal õigustati monumendi teisaldamist väärikama koha leidmisega kõigi teises maailmasõjas langenute mälestamiseks ning nüüd on see koht ju olemas. Kas valitsuse liikmed peaksid langenuid mälestama 8. või 9. mail ei oma siinkohal erilist tähendust, sest Euroopat kuus aastat räsinud sõja mälestamisel on väiklane vaielda selle täpse lõppemise kuupäeva üle.
Küll aga oleks naiivne loota, et selline samm valitsuse poolt oluliselt vähendaks lõhet eestlaste ja venelaste vahel. Lisaks sümboolsetele tegudele tuleks tõsisemalt tegeleda sisuliste integratsiooniprobleemidega, mille eeltingimuseks oleks vene vähemuse aktsepteerimine võrdväärse vestluspartnerina, mitte pelga integratsioonipoliitika objektina.
Ossinovski kommentaar on vastuseks Tallinna ülikooli professori Raivo Vetiku tänases Postimehes ilmunud arvamusloole, milles ta teeb ettepaneku elustada valitsuse viis aastat tagasi alustatud algatus viia sõja lõpupäeva tähistamiseks pronkssõduri jalamile lilli.