Siiri Oviir: kvoodid ja sugu – tõena esitatud müüdid

Siiri Oviir Foto: Peeter Langovits/Postimees

Debatt sookvootide ja naiste võrdse esindatuse üle meedias ja ametkondades valitsusjuhini välja on Eestis võtnud üsna moondunud kuju – üha rohkem pannakse ühte patta teemad, mis vajavad eraldi käsitlemist või esitatakse tõepähe väärarusaamadest sündinud müüte, kirjutab europarlamendi liige Siiri Oviir. Arutelu on aga viljakas üksnes siis kui tuginetakse korrektsetele andmetele ning mõistetakse asja sisu.

Sookvoot on meede otsustustasandil alaesindatud sugupoole esindatuse tõstmiseks, seda näiteks valimisnimekirjades, ettevõtete juhtkondades, teatud töökohtadele kandideerimisel või mõnes muus olukorras, kus leitakse, et sooline tasakaal on oluline või üks või teine sugupool on ebavõrdses (stardi)positsioonis.

Kui me räägime kvootide kehtestamisest poliitikas, siis tähendab see nii naiste osakaalu tõstmist valimisnimekirjades, kui ka naiskandidaatide paigutust neis meestega tasakaalustatult. Valijale ei pane see mingit kohustust, tema otsustab ikka ise, keda valida. Kokku võib leppida või seadusega kehtestada näiteks protsendi, millest vähem ei tohi üht või teist sugupoolt erakonna valimisnimekirjas olla, mitu naist või meest peab esimese kolme, kümne või kahekümne nimekirjaliikme seas olema või hoopis, et erinevast soost kandidaadid tuleb terve nimekirja ulatuses või mingis osas vaheldumisi paigutada.

Kvoote ehk naiste/meeste suhtarvu võib kehtestada mitmes erinevas vormis aga eesmärk on alati üks – tõsta naised võrdselt nähtavale positsioonile valija jaoks. Midagi enamat ei sunni kvoot kedagi tegema – kordan, valija otsustab ja võib edaspidigi oma soosingu anda meeskandidaadi kasuks ning üheltki valija eelistuse pälvinud mehelt parlamentikohta käest ei võeta. Ei midagi vägivaldset.

Küll näitab aga viimase Riigikogu valimistulemuste analüüs seda, et valija toetuse pälvinud naiselt on parlamendikohta käest võtta täiesti õiguspärane. Toon näite. Meie valimisseadus näeb ette ühe võimalusena saada Riigikogu liikmeks asetuse kaudu erakondade üldnimekirjas. Soodsa asetuse tõttu selles nimekirjas sai saadikumandaadi viiendik saadikuist (19) ja 17 neist olid mehed. Nii sai Riigikogu liikmeks 308 häälega meeskandidaat, välja jäid nimekirja teises pooles aga üle 1000 valijahääle saanud mitmed naiskandidaadid. Millest see räägib? Valija toetab naist aga valimisnimekirjade koostajad mitte. On see õiglane?

Soolise suhtarvu kehtestamisel töökohtade täitmiseks on aga hoopis teistsugune loogika – juhul kui mingile ametikohale kandideerijatest jääb sõelale võrdse kvalifikatsiooniga mehi ja naisi, siis langeb valik alaesindatud soo kasuks (milleks võib olla ka meessugu). Alla olgu joonitud, et tegemist on sellisel juhul võrdselt sobivate kandidaatidega (võrdne kvalifikatsioon, eelnev töökogemus jne) ning ei saa tekkida olukorda, kus kvoodiga tuleb ametikohta täitma madalamalt kvalifitseeritud naine, mitte konkursi kõige tugevam (mees)kandidaat.

Kõige rohkem kasutatakse kvootidest rääkides Norra näidet, kus juba kaheksa aastat on edukalt kehtinud sookvoot börsil noteeritud suurfirmade juhtorganite moodustamisel. Et sellistele ametikohtadele on alati suur konkurss, siis võrdsete kandidaatide korral eelistatakse alaesindatud sugu, pidades silmas, et kummagi sugu ei oleks juhtkonnas vähem kui 40 protsenti. Sarnase loogika alusel võis konkurss toimuda ka näiteks Statoil Eesti uue juhi valimistel – kandidaate oli kindlasti palju, lõppvoorus kõik võrdselt sobivad, ent, et kütusesektor on traditsiooniliselt meeste valdkond, siis langes otsus naiskandidaadi kasuks.

Milleks üldse tegeleda soolise tasakaalu saavutamise taotlemisega, pseudoteema, ütleb nii mõnigi. Ei ole. Jättes siinjuures kõrvale inimõiguste temaatika ja selle tagamise kohustuse on erinevate riikide, eriti Euroopas ja USA-s, kõrgetasemelised uuringud tuvastanud otsustustasandil soolise tasakaalu kasumlikkust nii majandustulemustele kui poliitilisele otsustusprotsessile.

Selgitamist vajab ka palgalõhe mõiste, milline meil Eestis tõepoolest juba aastaid Euroopa kõige suurem on. Rõhutan aga, et täna olemasolev statistika ei näita kui suur on naiste-meeste palkade erinevus sama või samaväärset tööd tehes. Palgalõhe puhul võrreldakse naiste-meeste keskmisi bruto tunnipalku.

Teisisõnu: kui Eestis on palgalõhe 27,6 protsenti, siis saab öelda, et «keskmine» eesti naine teenib «keskmisest» eesti mehest keskmiselt 27,6 protsendi vähem, mitte aga, et naine saab sama tööd tehes vähem palka võrreldes mehega. Selleks, et meil oleks võimalik hinnata naiste-meeste palku sama või samaväärse töö puhul ning astuda samme ebaõigluse kaotamiseks töö- ja ametikohtadel on kõigepealt tarvis hindamise juhendit. Juba kaheksa aastat tagasi pani seadus valitsusele selle koostamise kohustuse, ent seadusenõue on seniajani täitmata, valitsuse tegevuse üle järelevalvet teostav riigikogu pole suutnud (või tahtnud) midagi seaduse täitmiseks ette võtta. Selline olukord on EL õigusriigis ennekuulmatu.