Helen Talalaev: eelarvamuste taga on inimesed

Helen Talalaev Foto: Erakogu

17. mai on maailmas pühendatud kaasava ja hooliva ühiskonna toetamiseks, kus seksuaal- ja soovähemused oleks võrdväärne osa ühiskonnast, kirjutab MTÜ Eesti Gei Noored juhatuse liige Helen Talalaev.

Mereäärses väikelinnas elab Kaspar, kes teab, et ta isa viskaks ta kodust välja, kui ta saaks kinnitust sellele, et poeg on gei. Mõnusa kultuurieluga linnakeses elav Liina ei ole ühelegi oma sõbrale julgenud rääkida, et talle meeldivad naised, sest ta kardab, et pärast ei pruugi talle enam ühtki sõpra alles jääda.

Eestis heidetakse ette, et seksuaalvähemustest räägitakse liiga palju («Lugejate meelest räägitakse Eesti meedias vähemustest liiga palju», PM, 07. 05), kuid samas on Eesti ühiskonnas palju teineteise halvustamist ning üksteisest eemale tõukamist, mis mõjutab seda, kuidas inimesed ennast siin tunnevad – sageli üksiku ja tõrjutuna, kartes olla need, kes nad on.

Kaspari isa ja Liina sõbrad ei ole halvad inimesed, kuid neil on eelarvamused, mida nad valjuhäälselt väljendavad. Hukkamõistvad eelarvamused, mis on omaks võetud tegelikkust teadmata ja isiklikku kogemust omamata, on sageli väärarusaamad, mille kummutamine on vajalik, et inimesed näeks enda kõrval eelkõige inimest, mitte «homo» või «pederasti».

Väärarusaamade ümberlükkamine algab kodust ja koolist, kust lapsed ja noored oma esimesed teadmised saavad. Paljudes Eesti koolides on olemas soov rääkida erinevatest seksuaalsustest ja peremudelitest, kuid õpetajate ettevalmistus pole alati piisav, et neil teemadel arusaadavalt ja ausalt kõnelda.

Tulevasi õpetajaid koolitavate õppejõudude hulgas kohtab suhtumist, mis püüab sulgeda noorte õpetajate silmad selle ees, et Eesti lapsed kasvavad väga mitmekesistes peredes - üksikvanemaga peredes, ema ja vanaema koos lastega, samast soost vanematega peredes.

Kuigi suur osa õpetajaid püüab vajakajäänud teadmisi ja oskusi täiendkoolituste abil omandada, kohtab koolides ka tõrjuvat suhtumist. Ühe Harjumaa kooli direktor on seksuaalvähemuste ja koolikiusamise teemalise täiendkoolituse pakkumise peale teatanud, et ta «ei soovi infot [koolitajate] huvitavate mõtete kohta.» Samal ajal on Eesti põhikooli riiklik õppekava väga selgelt väljendanud, et õppekeskkond korraldatakse «inimõigusi ja demokraatiat austava ühiskonna mudelina,» kus suhtutakse «inimestesse eelarvamusteta ja tunnustatakse inimeste, vaadete ning olukordade erinevusi». Millise õppekeskkonna loob mainitud direktor oma kooli viiesajale õpilasele ja neljakümnele õpetajale?

Inimese areng ja õppeprotsess jätkub ka pärast koolipingist lahkumist. Suurem osa infost omandatakse siis meedia vahendusel ning ajakirjanike teemadevalik, meelestatus ja sõnakasutus mõjutab oluliselt ka lugeja arvamuste ning vaadete kujunemist. Eestis on ajakirjanikud vabad sõna võtma sallivuse teemadel. See on privileeg, millest nende kolleegid Leedus ning mitmel pool Venemaal on sunnitud loobuma, sest seadus keelab avalikkusele kättesaadavaks teha materjale, mille teemaks on homo- või biseksuaalsus.

Eesti meedias skandaalimaiguliseks «homopropagandat» keelustavaks seaduseks tituleeritud akt tõkestab info kättesaadavust meedias ja hariduses ning piirab inimeste vabadust kõnelda ühiskonnast, kus kõigil, sõltumata seksuaalsest orientatsioonist oleks hea ja turvaline elada. Selle seaduse tulemusena ei saa lapsevanemad avalikult välja öelda, et armastavad oma homoseksuaalseid lapsi, geid ja lesbid ei saa väljendadaarmastust oma samast soost kallima vastu.

Leedu ja Venemaa näol on tegemist hoiatavate näidetega ühiskondadest, kus väärarvamuste kütkes olles võetakse vastu seaduseid, mis piiravad oluliselt ühiskonna avatust ja inimeste teadlikkust. Õnneks on Eesti meedial vabadus informeerida inimõigusi austava ühiskonna suunas liikuvat avalikkust, et eelarvamuste asemel nähtaks lihast ja luust inimesi. Vaid valmisolek minna pealispinnast sügavamale ja kaugemale klikkide kogumisest vajab veel turgutamist.

Kaspar ja Liina elavad oma väikelinnades edasi ja ega nad halvasti ela, kuid ometi saaks paremini. Meie inimesed on üha sõbralikumad ja hoolivamad, kuid eelarvamused geide ja lesbide kohta on visad kaduma. Just seepärast ongi vaja vähemustest, sh seksuaalvähemustest rääkida, sest vaid informeeritus, teadmised ja isiklik kokkupuude aitavad enda kõrval alati eelkõige inimest näha.