Jaak Aaviksoo.

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Valitsus kiitis täna heaks ja saatis Riigikokku õppetoetuste ja õppelaenude seaduse muutmise eelnõu, millega luuakse üliõpilastele lisaks õpitulemustest sõltuvatele stipendiumidele ka vajaduspõhised õppetoetused, kirjutab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.

Nädala eest võttis Riigikogu teistkordselt vastu tasuta kõrghariduse eelnõu, mille alusel saavad ülejärgmisest õppeaastast avalikes üli- ja kõrgkoolides õppida tasuta kõik, kelle võimed ja tahtmine esitatud nõuetele vastavad.

Kriitikud olid põhjendatult osundanud, et tasuta õpet võimaldav seaduseelnõu jättis tähelepanuta need noored, kel tahtmine ja võimed on, aga pere majanduslik olukord sunnib täisajaga töötama ning täiskoormusega õpinguteks aega ei jää. Keskerakondlane Aadu Must sõnas Riigikogus: «Kõrgharidus peab toetuma mitte ainult ühele, vaid kahele seadusele, nii nagu tugev ja terve inimene toetub oma kahele jalale, ja hea, kui need jalad oleksid enam-vähem ühes mõõdus. Teine jalg selle seaduse kõrval pidi olema vajadustepõhiste õppetoetuste seadus, mis pidi tulema parlamenti». Jagan seda seisukohta ja nüüd saan öelda, et mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Seadus näeb ülejärgmisest õppeaastast ette 135 euro suuruse igakuise toetuse kõigile täisajalistele üliõpilastele, kelle leibkonna sissetulek jääb alla 280 euro kuus ehk alla suhtelise vaesuse piiri. Juba on avalikkuses peetud seda summat liiga väikeseks ja küsitud, kas minister saab 135 euroga kuus ära elada?

Tunnistan, et ei saa ja ka üliõpilase toimetulek ei saa ega pea tuginema vaid vajaduspõhisele õppetoetusele. Tänases Eestis saab eeldada, et võimaluste piires toetavad üliõpilasi vanemad. Lisaks on üliõpilastele ette nähtud riiklikult tagatud õppelaen, mis ulatub üle 150 euro kuus ning ka jõukohane töö õppetööst vabal ajal on olnud läbi aegade lisateenimise vahendiks. Üliõpilase põhitöö on kindlasti õppimine, kuid suuremate rahaliste ootuste korral leiavad noored endale huvi korral lisasissetuleku allika.

Tänased õpitulemustest sõltuvad toetused, õigemini stipendiumid, on 55eurone põhi- ja 28eurone lisatoetus, mida saavad 40 protsenti riiklikel õppekohtadel õppivatest üliõpilastest. Kokku kulub täna õppetoetustele 8,8 miljonit eurot aastas. Uute, vajaduspõhiste õppetoetuste lisandumisega see summa kahekordistub. Selline toetuste kasv aitab märkimisväärselt kindlustada majanduslikult nõrgematest peredest pärit üliõpilaste olukorda. Õppemaksuvabastus koos toetusega lisab niisuguste perede eelarvesse keskeltläbi 3000 eurot aastas.

Siiski eelnõus on veel paljugi vaieldavat, ent hädavajalik toetus on seadusega tagatud ja parlamendis on võimalik diskussiooni jätkata. Olgu küsimuseks siis kuni 26-aastase üliõpilase arvamine vanemate pereliikmeks, toetuse määramise ulatus (kas kõigile 135 eurot või miinimumsissetuleku ja tegeliku sissetuleku vahe katmine) või siis toetuste haldaja küsimus (haridusministeerium, rahandusministeerium või ülikool). Hoiduda tuleb aga populistlikest ettepanekutest maksta toetust praktiliselt igale soovijale, sest nii kasvaksid vajalikud summad kümnekordseks ja ülikoolide tegevuskulusid tuleks oluliselt kärpida.

Ilmselt ei jõua Riigikogu arutlustega enne suve lõpule, kuid loodan , et seadus saab enne aasta lõppu vastu võetud ja jõustub, nagu kavandatud, koos kõrgharidusreformiga ülejärgmisest õppeaastast.

Eesti kõrghariduskorralduse pudelikaeladeks on ebaõiglus haridusele ligipääsul, vähene tähelepanu kvaliteedile ja süsteemi äärmiselt madal efektiivsus. Rahvusvaheliselt peetakse ebaõiglaseks, et ülikooli sissesaamise latti saab raha eest madalamaks kaubelda, nagu on avalike ülikoolide tänane praktika, samuti tõsiasja, et auditooriumis istuvad kõrvuti tasulised ja tasuta õppivad üliõpilased, kusjuures õppemaks ei sõltu vähimalgi määral õpitulemustest. Senise korra kohaselt ei sõltu ülikoolide rahastamine ei õppetöö kvaliteedist ega tulemuslikkusest  ning seadusega ette nähtud rahastamise vähendamist koolitustellimuse mittetäitmisel ei kasutata.

Tulemuseks on üksnes võitlus kasvavate vastuvõtunumbrite eest, mis omakorda suurenenud õppekavade ja õppeainete arv oluliselt üle väikese riigi mõistlike võimaluste. Sellest tulenebki madal tulemuslikkus – 68 000 üliõpilast ja vaid 11 000 lõpetajat aastas, mis tähendab kuut aastat õpinguid ühe diplomi kohta, mille omandamiseks võiks kuluda kolm aastat. Edukamad riigid on eesmärgiks seadnud saavutada 90-protsendiline õpingute tulemuslikkus.

Mulle teeb muret Eesti Üliõpilaste Liidu ametlik, loosungitega toetatud hoiak, mille võib lühidalt kokku võtta kui soovi saada maksimaalselt õigusi ja vältida igasuguseid kohustusi. Võimalus omandada emakeelne kõrgharidus õppemaksuta ja saada tõelise vajaduse korral toetust, on suur privileeg ja maksumaksja vastutulek, mis on võimalik vaid väga vähestes ja üksnes meist märkimisväärselt rikkamates riikides. Seepärast pole ebaõiglane loota, et üliõpilased võtavad õpinguid tõesti tõsiselt, nö täistööajaga ning vaid hädavajadusel saadakse sihtotstarbelist akadeemilist puhkust. Samas on mul hea meel teadmisest, et paljud õpingutele orienteeritud üliõpilased näevad kõrgharidusreformis eelkõige kvaliteedi kasvule suunatud samme. Ülikooli saab vaadata üksnes kui ajutist, kuigi intensiivset ja tulemusele suunatud perioodi inimese elus.

Mul on väga hea meel ülikoolide toetava suhtumise eest. Rahastamismudeli muutustest tulenevad ümberkorraldused kasvatavad kindlasti pingeid ülikoolide sees ja ülikoolide endi suurem suurenev otsustusõigus koos kasvava vastutusega kvaliteedi ja tulemuslikkuse pärast ei ole lihtsad väljakutsed. Kuid ma olen kindel, et ülikoolid saavad hakkama – reformide tagamiseks suurenev riiklik rahastamine annab selleks võimaluse. Tasulise õppe kadumine senisel kujul küll vähendab osade teaduskondade sissetulekuid (need oleksid vähenenud demograafilistel põhjustel niigi üle kahe korra), ent võimalus pakkuda tasulist ingliskeelset õpet ja hästi kujundatud osaajalisi programme töötavaile üliõpilastele, suudavad seda hästi kompenseerida. Tulemuseks on õiglasem kõrghariduskorraldus, mis arvestab võimalikult paljude üliõpilaste ja ühiskonna kui terviku huvidega.

Ma olen kindel, et viie aasta pärast on meil vaatamata demograafilisele langusele jätkuvalt 10-11 tuhat ülikoolilõpetajat, keskmine õppeaeg on kahanenud 4-4,5 õppeaastani, õppejõudude suhteline palk on tõusnud kolmandiku võrra ja tulemuslepingutega kehtestatavad täiendavad kvaliteedinõuded annavad üliõpilastele ja kogu ühiskonnale suurema kindlustunde saadava hariduse headuse kohta. Kõik need põhjused on veenvad, et reform kavandatud moel ellu viia.