Keele juurte mõistmine võiks viia omakeelse filosoofiani
Juhtkiri: keele kink, keele surve
17. mai 2012, 11:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimus, kust on tulnud keel, mida me kasutame, on ka küsimus, kust on tulnud selles keeles elavate inimeste viis maailma mõtestada, teisisõnu, kust on tulnud sellele keelele toetuv kultuur. Äsja valminud «Eesti etümoloogiasõnaraamat», pika töö mahukas vili, on meie maailmapildi mõistmisel oluline abi.
See, mida keelest rääkides silmas peetakse, on olnud viimase sajandi jooksul vaidlusküsimuseks. Arusaam, et keel on vaid instrument sõnumite edastamiseks, viis arvamuseni, et keele ülesanne on anda edasi mõtet võimalikult lihtsalt ja selgelt, ning kuna sõnad ei kaota ka tõlkides olulist osa oma tähendusest, ei ole ühel keelel midagi eripärast pakkuda.
Ometi on selle arusaama kõrval olnud alati ka teine lähenemisviis: Martin Heidegger, Friedrich Nietzsche, Juri Lotman – kui nimetada vaid mõni tuntum – on toetanud arusaama, et keel mõjutab maailmanägemust, määrates muu hulgas ka selle, kuidas me maailmast aru saame ja seda seletame.
Eesti mõtlejatest on Uku Masing üks olulisematest, kes on keele päritolu ja sõnade etümoloogia mõjusid meie maailmast arusaamisele uurinud. Sellele arusaamale toetudes on eesti kultuur eripärane just keele tõttu ja vastust küsimusele, miks on meie kultuur just selline ja mitte pigem teistsugune, tuleks otsida keelest.
Masingu ajast tänapäeva vaadates on see ka üks põhjus, miks on jätkuvalt oluline eestikeelsete teadustööde kirjutamine, eriti humanitaarvallas. Ja sugugi mitte üksnes keeleteaduses. Eesti eripärane filosoofia võiks põhineda just selle uurimisel, kuidas meie oma keelest ja selle etümoloogiast lähtuvalt maailma kirjeldame ning sellest aru saame.
Samas on riiklikud prioriteedid teaduses, mis näevad edu mootorina just reaalteadusi, viinud humanitaarteaduste kiratsemiseni ning filosoofia on üks neist, mis praegu eriti vähe tähelepanu saab. Et see muutuks, peab muutuma teaduste rolli mõtestamise viis: kuni teadusele lähenetakse äriretoorika vahenditega, on raske näha muud kui tasuvuse läbi kirjeldatud väärtusi.
Teine nähtus, mis omakeelse filosoofia arendamist pärsib, on inglise keele paine. Ehkki teaduse rahvusvaheliseks muutumisega on ülikoolides tugevnev surve ingliskeelse teaduse poole, peaks enam keelel põhinevates valdkondades jätma võimaluse eestikeelsete teadustööde sünniks.
Ja miks üksnes humanitaaria vallas? Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop kirjutas läinud aasta lõpul Postimehes ilmunud essees, et rahvusteadus pole mitte lihtsalt Eesti ajaloo, eesti keele või mingi muu eesti asja uurimine, vaid igasugune teaduslik tegevus, mis tuleneb rahvuslikust omapärast mõtlemises.
Seega, kui teatud klassifikatsioonid, mida reaalteadustes kasutatakse, põhinevad – Uku Masingu järgi – samuti just keele loogikal, võib keelt näha, vähemalt teoreetiliselt, ka reaalteaduste piire avardavana.