Kanal 2 juht Urmas Oru hoiatab, et alates juulist ei pruugi Kanal 2 ja TV 3 olla enam vabalevis nähtavad. Põhjuseks majandusministri soovimatus kõrvaldada ühest seadusest väikest vastuolu.
Urmas Oru: minister komaga kimpus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
llmselt on iga koolis käinud inimene puutunud emakeele tunnis kokku väikese nipiga ülesandega «Kuhu panna koma?». Klassikaline näide sellest, kuidas komapanek muudab oluliselt lause mõtet, puudutab surmamõistmist või armuandmist.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi ees ei seisnud õnneks nii ränk ja fataalne valik. Küsimus oli üksnes Kanal 2 ja TV 3 telepildi jõudmises või mitte jõudmises umbes 100 000 – 150 000 eestlaseni. Seepärast otsustas minister oma grammatikateadmisi mitte proovile panna ja lasi asjadel isevoolu minna.
Koma jäi panemata, kuigi selle vajadust rõhutas kultuuriminister ning tunnistasid ka majandusministri enda alluvad, samuti on probleemile osutanud advokaadibürood.
Aga õige on, aus eesti mees ei spikerda ega salli etteütlemist! Testi tulemus selgub juulikuus, kui suured erakanalid lahkuvad suure tõenäosusega vabalevist ning hulk televaatajaid tunneb ennast petetuna.
Tasu küsida ei või tasuta ära anda
Selline on siis piltlikult see ülesanne, mida majandusminister lahendama pidi.
Kahetsusväärsel kombel suhestuvad elektroonilise side seaduse kaks punkti omavahel just sellisel moel.
Üks paragrahv käsib vabalt levivaid telekanaleid kaabelvõrkudes tasuta edastada, teine paragrahv eeldab selleks poolte kokkulepet. Kumb on olulisem, kas kohustus või kokkulepe? Vaidlus selle üle, kuidas neid seadusepügalaid tõlgendama peaks ehk kuhu panna lauses koma, on kestnud aastaid.
Telekanalid arvavad, et koma peaks käima sõna «ei» ette, kaabellevi firmad jällegi, et «või» taha. Võiks ju arvata, et koma puudumine ei sobi kummalegi poolele. Paraku räägib ebamäärane olukord eelkõige telekanalite vastu, kes peaksid oma õiguse tagaajamiseks asuma kohtuteele.
Seda tüüpi vaidluses oleks see üks pikk ja vaevaline tee. Aga miks peaks keegi valima raskema lahenduse, kui siinsamas terendab lihtsam variant? Vabalevist väljumisega kaob vaidlus kohe, sest nn tingimusjuurdepääsuga kanalitel on seaduslik ja üheselt mõistetav õigus tasu küsida.
Mõistagi tekib küsimus, miks siis telekanalid nüüd järsku enam olukorraga leppida ei taha, segane sõnastus on seaduses seisnud ju aastaid? Vastus on ühtaegu nii lihtne kui keerukas: olukord teleturul on muutunud ning muutub veelgi.
Praeguseks on valdav osa eestimaalastest ehk 85–90 protsenti kodudest liitunud mõne kaablioperaatori, ZuumTV, Viasati või Elioni võrguga. Nad näevad oma telekas vähemalt kümmet kanalit, üldjuhul tublisti enam. Suur hulk nendest arvukatest telekanalitest saab kaablioperaatoritelt tasu ning paljud neist löövad kaasa ka Eesti reklaamiraha jagamisel.
Erinevalt Kanal 2st ja TV 3st puuduvad neil aga põhimõtteliselt programmikulud. Nad ei allu kohalikele seadustele, ei pea täitma nõudeid eestimaise programmi kohta ning ka kõiges muus on nende käed vabamad. Vaja on ainult pisut tehnilist kulu programmi edastamiseks ja reklaamide sisestamiseks ning tõsisemal juhul ka tõlkeid.
Kuigi nende vaatajaskond võib olla tibatilluke, on nad Eestis majanduslikult edukamad kui kohalikud erakanalid, sest tasu muudkui tiksub. Halvasti ei lähe ka teenusepakkujatel-kaablioperaatoritel, kes võtavad oma klientidelt kuutasu ning raporteerivad suurepärastest kasumitest. Seejuures teavad nad väga hästi, et enamik kliente vaatab nende kaudu eelkõige ikkagi Kanal 2 ja TV 3, kellele ministri armust ei pea sentigi maksma.
Ainsad nukra näoga mehed-naised on eratelejaamades, kus viimased kolm aastat on möödunud majanduslikult mitte eriti positiivses meeleolus.
Alla null koma viie euro kuus
Kaablioperaatorid ja teised teenusepakkujad on rahvast hirmutanud väidetega, et Kanal 2 ja TV 3 küsivad üüratut hinda ning see tähendab paketitasude hüppelist kasvu. Tegelikult käib jutt sentidest ning isegi kaks kanalit kokku ei lähe kliendile ilmselt rohkem maksma kui 50 senti kuus, pigem isegi vähem. Julgen öelda, et paljudele kanalitele, mida enamik televaatajaid pole kordagi pikemalt vaadanud, makstakse sellist tasu ilma igasuguse tingimiseta.
Lisaks kohalikele erakanalitele on kindlasti vaatajate peamine eelistus avalik-õiguslik ETV. Aga omal kombel on tasu küsimise võimaluse leidnud nemadki (tõsi küll, kogu vaatajalt saadav raha ei jõua ETVni, vaid seda tuleb jagada vahendajaga).
Seepärast ei tundu kohalike suurte kommertskanalite soov oma programmi eest pisut tasu saada kuidagi enneolematuna või tavapraktikast erinevana. Ometi on selle lubava otsuse tegemine osutunud majandusministrile sedavõrd keerukaks, et juulis 2012 seisab üsna arvestataval hulgal televaatajatel ees vajadus soetada uus digiboks või liituda mõne teenusepakkujaga.
Erakanalid lubasid üht koma teist
Näen juba teleeksperte, teadmamehi ja netikommentaatoreid ütlemas ja kirjutamas, et erakanalid on järjekordselt petnud riiki ja rahvast. «Digipöörde ajal lubati palju kanaleid, kus need on?» kirjutab üks. Teine lisab, et Eesti erakanalid teenivad tegelikult välismaiste omanike kapitalistlikke huve, ning kolmas asub taasotsima litsentsitasu miljoneid.
Las sellised arvamused jäävad sinnapaika. Asjaosalised teavad, et erakanalid on kõik oma lubadused täitnud ja kuhjaga pealegi andnud. Nüüd oleks aeg vaadata, kuidas edasi minna.
Olgu siis veel kord rõhutatud: erakanalite jaoks on vaatajad nende ainus ja peamine väärtus. Meil ei ole mingit tahtmist loobuda neist enam kui saja tuhandest televaatajast, kes praegu lihtsa antenni ja digiboksiga meie programme jälgivad.
Me jääksime vabalevisse nii kauaks kui vähegi võimalik, aga eeldusel, et meid koheldakse õiglaselt. Kahetsusväärne on olukord, kus suurte kommertskanalite arvel teenivad kõik teised. Selle peaks lõpetama. Ainult komakoht on puudu.