Sepp: riigikohtu otsus võib tähendada lõppu ka teistele praegustele mõjuvõimu-süüdistustele

Heili Sepp Foto: Andres Haabu / Postimees

Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp räägib, mis ajendas prokuratuuri lõpetama osaliselt Tuiksoo ja Toobali kriminaalasja ning mida see otsus tähendab teistele sarnastele kaasustele.

Veel veebruaris kinnitasite meedias, et Tuiksoo-Toobali juhtumi taga on enam, kui ilmsiks tulnud 600 euro küsimus ja juhtumis on mõjuvõimuga kauplemine selgelt olemas. Vaadates riigikohtu otsust Eliste juhtumis ja uurimise materjale selgub, et tegelikult ei olnud kumbagi. Kuidas menetluse raugemise põhjusi kommenteerite?

Veebruaris juhindusime nii selle kui ka teiste menetluses olnud mõjuvõimuga kauplemise kriminaalasjades tollal kehtinud kohtupraktikast.

Kuni 30. aprilli riigikohtu lahendini sisustati menetluspraktikas (sh senistes vähestes kohtuotsustes) mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust korruptsioonivastase seaduse normide rikkumisega, sh ametiisiku poolt tasu võtmise keelu rikkumisega.

Vastupidiselt seni väljakujunenud ja rakendatud seadusetõlgendusele asus riigikohus aga 30.04 otsuses seisukohale, et korruptsioonivastases seaduses sätestatud tasu võtmise keelu rikkumine mõjuvõimu kasutamisel ei ole piisav, et käsitleda mõjuvõimu kasutamist ebaseaduslikuna. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb tõendada lisaks ka see, et mõjuvõimu kasutamine oli veel mingil eraldiseisval põhjusel seadusega vastuolus.

Kõnealuse asja kahtlustuses aga ei heidetud lisaks tasu võtmise keelust üleastumisele ette ühtegi täiendavat keelunormi rikkumist.

Kui riigikohus andis hiljutise lahendiga mõjuvõimuga kauplemise mõistele uue tõlgenduse, siis selle valguses otsustasime kriminaalasja selles episoodis lõpetada. Kuriteo menetlemine, mille puhul on ette nähtav õigeksmõistev lahend, ei ole enam põhjendatud.

Mis puudutab 600 eurost laiemat tegevust, siis võimaluste piires on seda kajastatud kriminaalasja osalise lõpetamise määruse osas, mis käsitleb tulevikus riigikogu liikmete vahendusel Tallinna linnas ürituste korraldamiseks lepingute saamist selliselt, et 50 protsenti makstaks vahendajatele või nende erakonnale.

Seadus, millele toetudes riigikohus Eliste osaliselt õigeks mõistis, kehtib juba 2006. aastast.

Prokuratuuril ei ole kehtivat kohtupraktikat eirates ja sama seaduse kehtides voli öelda, et seni kuriteona käsitletud tegevus ei ole enam kuritegu ja seni kohaldamist leidnud karistusseadustiku paragrahv ei ole tegelikult kohaldamiskõlbulik. Prokuratuuri ülesanne on esindada riiklikku süüdistust, võttes selleks aluseks seaduse ja juhindudes kohtupraktikast.

See, et riigikohus annab teatud kuriteokoosseisu suhtes uue tõlgenduse, mis sunnib senist praktikat ümber hindama, ei ole kindlasti midagi haruldast ja erakordset. Läbi aegade on seda ikka ette tulnud, lihtsalt mitte kuritegudes, milles riigikogu liikmeid on kahtlustatud.

Nii näiteks leidis riigikohus 2010. aastal, et alaealise poolt ööklubisse sisenemiseks teise täisealise isiku dokumendi kasutamine ei ole karistusseadustiku paragrahvi 349 järgi kuritegu, kuigi pikki aastaid oli sellises tegevuses arvukalt inimesi süüdi mõistetud ja karistatud.

Loomulikult me pärast seda otsust enam analoogseid süüdistusi ei esita. Taolisi õiguspraktika muudatusi tuleb ikka ette, kuid tavaliselt ei ole see meediakünnist ületanud.

Kelle tegematajätmine on see, et Tuiksoo-Toobali ja Eliste juhtumeid pole Eesti seaduste kohaselt võimalik kuriteona hinnata?

Õiguslikes küsimustes, eriti keerukamates neist, on kahjuks väga harva must-valgeid lahendusi või õigeid või valesid seisukohti.

Selleks on kohtud kolmeastmelised ning kriminaalmenetluse tavapärane osa on see, et kõrgema astme kohtud võivad tõlgendada seadust madalama astme kohtutest erinevalt – see ei tähenda veel, et teistsugusel arvamusel olnud kohtukoosseis oleks teinud mingisuguse andestamatu vea.

Põhiseaduse järgi on riigikohtul õigus võtta lõplikke seisukohti juriidilistes küsimustes– seekordne lugu on selle tõestuseks. Aga isegi riigikohus ei ole alati ühel meelel. Kui jälgida riigikohtu praktikat, siis järjest tihedamini tuleb ette olukordi, kus otsuse endaga kaasneb ühe või mitme riigikohtuniku eriarvamus – viimati juhtus see alles möödunud reedel.

Prokuratuur lähtub nendest seadustest, mis riigikogu on vastu võtnud, ja tõlgendustest, mis kohtulahendid on neile andnud. Positiivne on see, et praegu, sealhulgas 30.04 lahendi ja ka käesoleva juhtumi valguses on õiguskorras vajalike muudatuste väljatöötamine ja diskussioon muutunud reaalseks.

Avalikkuse surve prokuratuurile Tuiksoo-Toobali juhtumis oli ülisuur. Mida prokuratuur sellest õppis?

Avaliku elu tegelastega seotud menetlused toovad loomulikult kaasa täiendatud huvi. Nagu iga teine kõrgendatud meediahuviga asi on ka see andnud meile kindlasti täiendava kogemuse.

Kui kogemus ei õpeta midagi uut, siis vähemalt kinnistab olemasolevaid teadmisi. Samas loodan siiralt, et prokuratuur ega keegi isiklikult ei «õppinud» seda, et hirm maine pärast ja soov populaarne olla on olulisem töö tegemisest seadustest ja õigusriigi parimatet praktikatest lähtuvalt.

Kui paljusid prokuratuuri menetlusi riigikohtu antud otsus puudutab ja kas see tähendab neile kõigile lõppemist?

Kohtumenetluses on selliseid asju kaks, kohtueelses menetluses ligi kuus. Üldreeglina tuleks mõjuvõimuga kauplemise episoodides menetlus kas lõpetada või süüdistusest loobuda. Ei ole välistatud ka see, et mõnel juhul esineb süüks pandud tegevuses mõne teise korruptsioonikuriteo koosseis – sel juhul tuleb kahtlustus või süüdistus vastavalt ära muuta.