E, 6.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Raivo Vetik: eile nägin ma Eestimaad!

Raivo Vetik: eile nägin ma Eestimaad!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raivo Vetik
Raivo Vetik Foto: Peeter Langovits

Kaitseväe kalmistu on tükike Eestimaad, mida 9. mail külastab tuhandeid lilledega inimesi. Milline emotsioon inimesi Eesti suurima lillekuhila pronkssõduri jalamile toob? Kas see on sõjas langenud sõdurite mälestamine, oma eneseväärikuse kaitse, protestiidentiteet või veel midagi muud? Ühiskonnauurijana otsustasin ma tänavu vastust otsida kohapeal.

Mida ma nägin? Ma nägin pühalikku rituaali. Aeglases kolonnis monumendi poole liikuvad inimesed vaatasid vaheldumisi kurba sõdurit ja kasvavat lillekuhilat. Selle massiivsus meenutas mulle Belfasti nn probleemses linnaosas nähtud majade siseõuesid, kus väga väikesel pinnal oli sõna otseses mõttes tuhandeid rahvuslipukesi.

Ma nägin väärikust, mille annab inimestele oma lilleõie lisamine tuhandete teiste kõrvale. See tekitab ühtekuuluvuse tunde, mida tegelikult vajavad kõik. Ma usun, et see on umbes sama tunne, nagu eestlastel on laulupeol. Ma nägin südamlikke pidupäevaõnnitlusi ja käepigistusi vanade tuttavate vahel. Keegi küsis: kuidas tööl läheb? Ah, mis seal ikka, peame vastu.

Ma nägin protestiidentiteedi kujundamist. Georgi lintidega varustatud noormees jagas neid kõigile soovijatele, tänulikud inimesed kinnitasid need kas rinda või koti külge, kes kuhu. Ma nägin monumendi auvalves seisvad Nõukogude sõduri vormis koolilapsi. Huvitav, mis maal nad enda arust elavad? Nende ebalapselikult pingutatud karm ilme tekitas kõhedust. Millest nad mõtlevad?

Ma nägin vanematega kaasa tulnud laste väärtussüsteemi kujundamist, millesse eestilikkus hästi ei mahu. Georgi lintide ja rühika marsisammu, Venemaa lippude ja päikeselise pidupäeva kombinatsioon loob seoseid, mis hakkavad laste maailmataju tulevikus oluliselt mõjutama.

Ma nägin kodanikuühiskonda. Venekeelse kooli reformi vastu suunatud sinimustvalgetel lendlehtedel oli lause: me soovime osaleda ühiskonna elus aktiivselt ja realiseerida õigust määrata meie laste tulevikku ja korraldada nende haridust ja heaolu Eesti hüvangu nimel!

Lahkudes nägin ma Vene lipuga autot, mille juhipoolsele uksele oli laia pintsliga maalitud sõjaaegset Nõukogude tanki tähistav T-34. Selline butafooria tundus otsese agressiivsusena, mida tagaklaasi ehtiv «Na Berlin» siiski mõnevõrra pehmendas.

Mida nähtu ütleb? Vähemalt kahte asja. Kõigepealt, eestivenelastel on tekkinud rohujuure tasandilt lähtuv kodanikuühiskond. Lisaks ühendusele Vene Kool Eestis ja Georgi lindi komiteele osalesid 9. mail üritusel mitmed teised uued organisatsioonid – Vene Jooks, Noor Sõna jne. Kodanikuühiskonna aktiivsus on demokraatlikus riigis, kui see ei ole just Potjomkini küla, igati teretulnud. See on hea, et inimesed ei pea end vaid poliitika objektiks, vaid tahavad ka ise poliitikat teha.

Ühes võib ühendusega Vene Kool Eestis kindlasti nõustuda: mida rohkem ebapiisava eesti keelega lapsi peab käsu korras õppima vigases eesti keeles antavaid aineid, seda vähem eestimeelsust nende maailmapilti jääb.
Samas on toimuval ka tugev varjukülg. Viimaste aastate uuringud kinnitavad, et Eesti valitsus kaotab järjest enam oma nn pehmet jõudu suhetes venekeelse elanikkonnaga. Valitsuse võim väljendub siiski mitte kraanaga monumentide teisaldamises, vaid võimes suunata ühiskondlikku arvamust.

Pronkssõdurist on kujunenud protestiidentiteedi keskpunkt, mis koondab varasemaga võrreldes määratult suuremat hulka inimesi. Viis aastat tagasi väitis peaminister, et monumendi teisaldamisega näidati, kes Eestis otsustab. Tegelikult toimus vastupidine – näilise otsustavusega ühekordses aktsioonis nõrgendati Eesti riigi strateegiliste huvide seisukohalt üliolulist võimu allikat.

Pikas perspektiivis sõltub Eesti riigi julgeolek kõige enam venekeelse kogukonna kaasamisest võrdse partnerina Eesti rahvast moodustava «meie» hulka. Kaitseväe kalmistu on tükike Eestimaad ning pronkssõdurit oluliseks pidavad inimesed on meie inimesed. Miks mitte elustada viis aastat tagasi Eesti valitsuse poolt tehtud algatus viia sõja lõpupäeva tähistamiseks pronkssõduri jalamile lilli? Mis juhtuks, kui tuhandete teiste lilleõite seas oleks seal ka Eesti riigijuhtide omad?

Märksõnad
Tagasi üles