Mati Mandel: patarei kannatuste ja vastupanu muuseumiks!

Ajaloolane Mati Mandel Foto: Peeter Langovits

Indrek Tarand tõstatas õigustatud probleemi («Käeulatuses on terve muna», PM 15.05) – nüüd, mil on renoveeritud ja suurejooneliselt avatud Lennusadam, tuleb ette võtta Patarei! Lennusadama avamisel esitas Soome ajakirjanik Nils-Erik Friis mulle küsimuse, miks ei ole veel tehtud muuseumi Patareisse? Jäin vastuse võlgu. Õieti küll rääkisin, et siin-seal on selle üle arutletud, kuid suutäis on ilmselt liiga suur tundunud. Kuid kas see suutäis on ikka Eesti riigile liiga suur?

Mulle meenub üks veebruarikuu ETV 2 venekeelne saade «Kolmnurk», milles arutlesid kodakondsuspoliitika üle Ivan Makarov, Vitali Belobrovtsev ja Eduard Tinn. Eduard Tinni nördimusavaldust, et eestlased rääkivat üldse liiga palju oma kannatustest, pareeris Makarov – aga venelased räägivad ju ka vaid sõjast. Tinn väitis siis edasi, et see olevat venelaste patriootlik kasvatus.

Õige! Kuid küsiksin, mis on siis eestlaste kannatustest rääkimine – samamoodi ju patriootlik kasvatus. Muud meil ju oma ajaloos peaaegu olnud polegi! Kui muinasaeg, Vabadussõda ning 20 aastat Eesti iseseisvust (millest tuleks loomulikult senisest hoopis kõvemal häälel rääkida) välja arvata, siis ongi ju vaid kannatuste sajandid. Kas peame need siis olematuks vaikima?

Tehkem Patareisse kannatuste ja vastupanu muuseum! Seda enam, et mitmed hooned, kus meie inimestele suuri kannatusi tekitati, on kadumas. Peagi ei ole enam «Kawe keldreid», kadumas on oma endisel kujul ka NKVD-KGB peamaja Pagari tänaval. Ilmselt tulevad sinna, kus omal ajal inimesi piinati, eksklusiivsed korterid. (Huvitav, milliseid unenägusid hakkavad küll nägema Pagari tänava maja tulevased elanikud ruumides, kus peksti või piinati surnuks mõni koolipoisist patrioot või metsavend?)

Niisiis on Patarei viimane taoline, veel alles olev suur eestlaste (ja teistegi rahvuste esindajate) tapmis- ja piinamispaik. Kas on ikka õige seegi kompleks mingitele arendajatele maha müüa?

Ehk peaks see tulevikus liitma endas nii (allakirjutanu arvates mõttetult) steriilsesse paika rajatud Okupatsioonide muuseumi kui ka Eesti Ajaloomuuseumi uuema, vähemalt 20. sajandi osa.

Ehk oleks just Patarei vangla territoorium ka kõige õigem koht suure rahvaste vangla (Nõukogude Liidu) rajanud Vladimir Lenini ja Jossif Stalini (ning nende omaaegsete kannupoiste) kujudele, mis praegu ootavad oma saatust Maarjamäel.

Esijoones peakski see muuseum olema mälestusmärgiks 20. sajandi okupatsioonides kannatanutele, samuti lahingutes NKVD-lastega hukkunud või troika otsuse põhjal tapetud vastupanuvõitlejatele. Ka nendele, kelle tee lõppes Eestist kaugemal, Butõrkas, Vorkutas, Magadanis või Kolõmal.

Aga see saaks olla ka patriootliku kasvatuse taimelava ning koolituskeskus neile, kel siiani on jäänud mõistetamatuks suurrahvaste imperialistlikele taotlustele jalgu jäänud väikerahvaste saatus. Raha selle tegemiseks tuleks küsida mitte ainult meilt, eestlastelt, vaid ka Euroopast ja ehk kaugemaltki. Olid ju vähemalt kahe suurriigi omaaegsed juhid Stalini partneriteks mitmete kuni 1939. aastani vabade rahvaste (ka meie) saatuse otsustamisel.

Tarand tuletab õigusega meelde, et Patarei vangla on olnud seotud ka juutide kannatustega. Lisaks konvoiga nr 73 Patareisse toodud ning Saksa okupatsiooni ajal Patareist läbi käinud Eesti juutidele ei saa aga unustada ka juba I Nõukogude okupatsiooni ajal, aastatel 1940–1941 represseeritud Eesti juute, samuti Vene valgekaartlasi ja nende järeltulijaid.

Patarei saatus on kogu rahva probleem. Oleks andestamatu rumalus meie kõige kauaaegsem inimeste tapmise ja piinamise paik ajaloo eksponeerimise kohana hävitada lasta.