Urmas Sutrop.

FOTO: .

Tänavu tehti emakeele riigieksamit uutmoodi. Gümnasistid on ärevuses ja ootavad alles hinnet. Poisid ja tüdrukud tunnevad nördimust, et kirjandi teemavalik oli feminiinne ja liiga filoloogiline. Kuid minu südames torgib okas hoopis muu asja pärast. Ikka olid kirjandi kirjutamise ajal laudadel paksud akadeemilise õigekeelsussõnaraamatu ÕSi köited.
 


Tahaks valju häälega hüüda: kaua võib!? Kaua võib mängida e-riiki? Kas me ka kümne ja saja aasta pärast trükime iga viie aasta tagant uue konteineritäie ÕSe, et koolid need ära ostaks ja nende järgi eksameid teeks? Tavaelus on aga sõnaraamatud kolinud internetti. Eelmisel suvel kehtima hakanud kirjakeele normi määrus võrdsustab paberil trükitud ja võrgus oleva ÕSi. Miks siis õpilased eksamil ÕSi võrguversiooni kasutada ei või?

Küsisin seda mitmelt inimeselt. Paljude vastustest paistis läbi hirm, et arvutit kasutades saavad õpilased vaadata muid abivahendeid (haaravad õlekõrrest) või lausa kasutada välist abi (helistavad/meilivad sõbrale). Sõbra või eksamitele spetsialiseerunud libafirma käest abi otsimine oleks tõesti kurjast, aga muude abivahendite kasutamine võiks olla küll lubatud.

Väga sümpaatne on minister Jaak Aaviksoo arvamus, et eksamitel võikski kasutada kõiki abivahendeid (postimees.ee 14.05). Riigieksam peaks olema küpsuseksam ning näitama noorte võimet orienteeruda ja saada hakkama tänapäeva infoühiskonnas. Info hulk, millega me iga päev põrkume, on suurem, kui meie pastoraalse külaühiskonna liikmed 19. sajandil kogu elu jooksul vastu võtsid. Kool ja selle nõudmised ei saa järgida 19. sajandi külakooli malle.

Koolmeistrid võivad mulle vastu vaielda ning kurta, et ÕSi võrguversiooni ei saa kasutada, kuna see seaks õpilased ebavõrdsesse olukorda. Kõigil gümnasistidel pole koduski oma arvutit, neid ei jätku ka koolides kõigile piisavalt. Ja ikka see sõbrale meilimise hirm. See on tehniline IT-küsimus. Eksamiruumis tuleb lihtsalt kõik suhtlusprogrammid blokeerida.

Et kõik oleksid võrdes seisus, peaks Eesti riik igale gümnaasiumiõpilasele esimesel koolipäeval kinkima moodsa sülearvuti. Mitte sellise, mida saab hankega odavalt kusagilt laojääkidest. Ikka hea ja viimase peal, et see töötaks tõrgeteta kogu gümnaasiumi aja.

Kui kõigil õpilastel on koolikotis hea arvuti, siis sunnib see ka traditsioonilistest kooliraamatutest loobuma ja arendama e-õpikuid ja e-õppevahendeid. Kui me saame rikkamaks, siis tuleks arvuti kooliõpikute asemele panna juba esimese klassi õpilase ranitsasse. See oleks tõeline tiigrihüpe, milleks annab hea võimaluse Euroopa Liidu uus eelarveperiood, mis algab 2014. aastal. Toetagem eelkõige meie õpilasi!