Toivo Maimets.

FOTO: Liis Treimann

TÜ rektorikandidaat, rakubioloogia professor Toivo Maimets tõdeb, et Tartu Ülikoolis on kogunenud mitmesuguseid lahendamata probleeme, mis tekitavad tarbetuid pingeid ning takistavad ülikooli võimaluste täiel määral rakendamist.
 

Ülikool on üks Euroopa vanimaid institutsioone, mis on järjepidevalt kestnud juba ligi tuhat aastat. Sellise hämmastava püsivuse põhjuseks on kombinatsioon ülikoolide stabiilsusest ning võimest uuega kaasa minna ja ühiskonna uute arengutega kohaneda. Ent ülikoolid ei ole mitte pelgalt muudatustega kaasaminejad, vaid tihti nende algatajad ja juhtijad, kogu ühiskonna liidrid ja teenäitajad.

Eelseisvatel aastatel muutub Eesti ülikoolide jaoks oluliselt väliskeskkond: uutel alustel teaduskorraldus, kõrgharidusreform ja üliõpilaskandidaatide arvu vähenemine. Samas on Tartu Ülikooli sees kogunenud mitmesuguseid lahendamata probleeme, mis tekitavad tarbetuid pingeid ning takistavad ülikooli võimaluste täiel määral rakendamist. Näiteks pinged erialade ja teaduskondade vahel, õppe- ja teadustöö tasakaalu või akadeemiliste ja tugistruktuuriüksuste ressursikasutuse vahel.

On näiteks erialad, kus õppijaid palju, ning sellised, kus neid on hoopiski vähe ning seetõttu iga üliõpilase koolitamine palju ressursimahukam. On erialasid, mis seni on edukalt arenenud tasulise õppe najal, ning neid, kus põhiliseks tellijaks on olnud riik. On erialasid, kus edukaks toimimiseks on vaja hulk kallist eriaparatuuri, selle teenindamiseks insenere ja töökodasid, ning ka neid, kus vähemaga hakkama saadakse – ehkki pelgalt pastaka ja paberiga ei toimi teadus ega õpetamine enam kusagil.

Selliseid võrdlusi võib tuua veelgi ning tegelikult näitab seesugune erialade ampluaa ülikooli rikkust, mille edukaks kasutamiseks on vaja kokkuleppeid ja tasakaalu.

Ülikooli ja tema juhi ülesandeks eelolevatel aastatel on aktiivselt suunata muutusi ning ära kasutada neist tulenevaid võimalusi. Samal ajal tuleb kindlustada stabiilsus ning erialade ühtlane areng, mis on hädavajalik ülikooli igapäevatööks ja tema missiooni täitmiseks.

Ülikooli tugevus seisneb tema allüksuste erinevuses ja koostöös. Väikese riigi universitas’e omapäraks on see, et tal tuleb täita samal ajal palju funktsioone. Tartu Ülikool on rahvusvaheline teadusülikool ja rahvusülikool. Ta on erialaspetsialiste, näiteks arste ja õpetajaid koolitav ülikool ning elukestva õppe ülikool. Kvaliteetne mõttekoda, tehnoloogia ja innovatsiooni ülikool.

Kindlasti võib seda nimekirja pikendada, ent juba loetletust on nähtavad kaks asjaolu. Esiteks, mõnetised huvide konfliktid rollide vahel on loomulikud ja neid ei saa olematuks vaikida või «ära lahendada». Neid saab vaid kontrolli all hoida, kasutades selleks demokraatlikke ja läbipaistvaid juhtimismeetodeid, avalikku arutelu ja laiapõhjalisi kokkuleppeid. Teiseks on selge, et eri rollides toimivaid ülikooli osasid ja inimesi ei saa mõõta ühetaoliste mõõdupuudega.

Ülikoolile on vaja nii professionaalset teadlast kui ka professionaalset õpetajat. Kõige õnnelikumatel juhtudel võivad need kaks kattuda, ent alati ei ole see nii. Teadustöö kvaliteedi hindamiseks on meil olnud võimalik üle võtta rahvusvahelised edukuskriteeriumid, mis põhinevad eelkõige rahvusvahelistel ekspertarvamustel.

Meie arusaam, milline on hea professionaalne õppetöö ja kuidas seda hinnata, on aga palju ebaselgem. Samas ei ole siin ka palju abi väljastpoolt oodata, sest parim kompetents neil aladel on just ülikooli sees, mistõttu ainukeseks võimaluseks ongi ise välja töötada kõrghariduse kvaliteedisüsteem, mis oleks teejuhiks ka ministeeriumile ja teistele Eesti ülikoolidele.

Erialade ja üksuste koostöö on ülikooli tohutu ressurss, milles peituvad võimalused seni paljuski kasutamata on jäänud. Üks sõna universitas tähendusi on «tervik» ja see viitab ülikooli võimalusele luua erialade koostöövõrgustikest ülikool kui tervik, millest sünnivad uued ideed, lahedused ja õppekavad, mis eraldatuses nokitsemise puhul iialgi ei sünniks.

Professor Kari Raivio, üks Tartu Ülikooli nõukogu liikmetest, on öelnud, et just Tartu Ülikool võiks sihipäraselt luua interdistsiplinaarseid õppekavasid, ning näeb selles meie võimalust rahvusvahelises õpetamistegevuses.

Muidugi on selge, et interdistsiplinaarsus ja erialade võrgustik ei sünni iseenesest. Lisaks heale tahtele ja huvile teistes ülikooli nurkades toimuva vastu on vaja ka õiguslikku raamistikku, kus ühendused saaksid ülikooli sees piisava autonoomiaga toimida. Ja loomulikult ressursse, mille sihiks olekski toetada universitas’t kui tervikut.

Ülikooli suurimaks väärtuseks on inimesed, kes siin töötavad, õpivad ja arenevad. On tõsi, et viimastel aastatel on rohkem ressursse ja tähelepanu jätkunud betoonile ja rauale ning vähem inimestele, kes seda kasutavad ning sellesse investeerimisele mõtte ja tulemuse annavad. Me teame, et siin on paljuski olnud põhjuseks struktuurifondide kasutamise reeglistik. Seda enam on oluline, et kõik vahendid, mis ülikooli enda käsutada on, vaataks ülikooli edasist arengut seda ellu viiva inimese kaudu.

Ülikooli tugi akadeemilise töötaja karjääri, tema akadeemilise elukaare kujundamisel peab saama oluliselt süsteemsemaks. See algab ettekujutusega, mida on noorel andekal inimesel vaja akadeemilisse ellu sisenemiseks, millised ootused ja võimalused tal on. Ning lõpeb väärika akadeemilise vananemise kindlustamisega, olgu selleks siis võimaluste loomine ka eakatele akadeemilistele töötajatele jõudumööda teaduses ja õppetöös osaleda või ka näiteks tööandja pensionifondi loomine.

Tartu Ülikool on teadusülikool. See tähendab orgaanilist sidet siin tehtava teaduse ja õppetöö vahel: õppetöö põhineb uusimatel teadussaavutustel ning teadlased osalevad õppetöös.

Ometigi on jäädud paljuski pidama poolele teele. Teaduse ja kõrghariduse finantseerimine kulgeb üsna eri radu pidi. Eduka teadlase jaoks on teadusmõõdikutega mõõdetava loomine tähtsaim, sest see tagab nii edasise finantseerimise kui eduka curriculum vitae. Õppetöö kipub paratamatult osutuma vähem tähtsaks.

Teisalt on olemas õppejõud, kelle koormus ei võimaldagi teadustööga tegeleda. Nii oleme küll institutsionaalselt enamiku eesti teadusest ja kõrgharidusest integreerinud, kuid sisulise integratsiooni saavutamine on alles ees. Et iga teadlane, kel selleks võimeid, osaleks õppetöös ning iga õppejõud saaks soovi korral tasustatud vaba aega teadustööga tegelemiseks.

1948. aastal, viis aastat enne valimist USA presidendiks, asus Dwight Eisenhower Columbia Ülikooli presidendiks. Oma esimest kõnet ülikooli akadeemilisele perele alustas ta pöördumisega «Ülikooli töövõtjad (employees of the University)… ». Talle segas vahele füüsik Isidor Isaac Rabi, 1944. aasta Nobeli preemia laureaat. «Vabandage, sir,» ütles ta, «aga meie olemegi see ülikool.»

On arvatud, et ülikoole on võimalik ka juhtida nagu äriühingut. Tooraine sisse, produkt välja. Nõukogu ja juhatus kehtestavad tootmisülesande ja käsuliinid. Töötajad toodavad ja raporteerivad ülesande täitmisest. Mina ei usu sellisesse ülikooli. Ülikooli põhiline erinevus äriühingust on see, et need tootmisülesanded tekitavad töötajad ise ning mida aktiivsemad nad on, seda parem on lõpptulemus. Ilma aktiivsete, ülikooliga toimuvat tähtsaks pidavate ja seda ülikooli omaks pidavate inimesteta ei ole mitte midagi.

Ülikool saab omaks siis, kui ta huvitub oma töötajate ja üliõpilaste arvamusest, peab seda tähtsaks ja arvestab otsustusprotsessis. Siis, kui töötajal on selge, mida temalt oodatakse ning millised on eduka töö puhul tema arenguvõimalused. Just seetõttu on meile vajalik erialasid integreeriv ja väärtustav demokraatlik akadeemiline vabariik – Tartu Ülikool.

Tartu Ülikooli rektori valimised on 31. mail.
Postimees avaldab arvamusküljel kõigi kolme rektorikandidaadi arvamusloo.