Mart Kalm

FOTO: AFP / Scanpix

Jutud sellest, et riik peaks tagama kinnisvaralaene, ajavad vihale. Kes käskis nii kallilt osta ja laenata, et nüüd, kui töökohad kadumas, ei jaksata enam tagasi maksta. Lõviosa meie välja käidud rahast ei sisaldu ju ostetud kodus, vaid läks kinnisvaraarendaja ehk otse öeldes vaheltkasu lõikava spekulandi ja pöörast kasumit teeninud pankuri kukrusse.



Tuleb tunnistada, et viimase 15 aasta ehitusbuumiga kerkinu ja meie ebaeuroopalik elamupoliitika pole palju panustanud Eesti elamufondi kvaliteeti. Pea kogu 20. sajandi jooksul on Eestis erinevalt isegi Soomest või Rootsist massehitatud suhteliselt kehvi kortereid, maa ja rahvas on vaesed olnud. Sajandi alguse kööktubadega Lenderi majad olid tööliste jaoks odavalt kokkuklopsitud, eestiaegsed kivitrepikojaga nn Tallinna majad sisaldasid küll juba kahte tuba ja vett korteris, kuid linn valgus jätkuvalt laiali.



Nõukogude-aegne paneelikas tõi küll peamised mugavused (keskküte ja soe vesi), kuid nägi räige välja ja vabaplaneeringuga õdusat keskkonda ei suudetud tekitada. Uue aja korterid on enamasti lohmakama plaaniga kui nõukaaegsed, mis sajas komisjonis ära ratsionaliseeritud olid.



Uue aja eramud aga on pappmajad kõledalt põllu peal, kust mudaaugust on ummikus veel raskem linna saada kui magala täistuubitud trollis. Kunstiteadlane Andres Kurg avas juba kümme aastat tagasi esimeste lihtsameelsete silmi, et ehkki näiliselt müüakse teile kodu, on see pelk kasumit taotlev kinnisvaratoode.



Olukorras, kus palgasaajal ei kogune sääste palju, aga on vajadus viisaka elamise järele, hakati juba tööstusrevolutsiooni päevil rajama maailmas elamukooperatiive ja ehitusühinguid, esimene Birminghamis 1774. Kui ühing ostab ise maa, tellib projekti ja ehituse, siis ei nuuma ta arendajat, vaid saab odavamalt või võib sama raha eest lubada endale palju mugavamat ja kvaliteetsemat kodu.



Ühing ei laena mitte tavalisest pangast, vaid ühispangast, mis ei röövi. Muidugi säilis ka tavaline spekulatiivne elamuehitus, kuid ühisehitus oli see mudel, mille abil Euroopa õudsetes tingimustes elanud proletariaadist said tegelikud valged inimesed, keskklass.



Eestlased pole oma elamupoliitikas alati nii üheülbalised olnud kui praegu. Juba tsaariajal avaldas Mihkel Martna arvukalt sakslaste järgi koostatud brošüüre, kuidas ühisehituse abil elutingimusi parandada. Eesti esimene ehitusühing oli 1922. aastal moodustatud «Oma kolle», mis ostis Pelgulinna maad ja rajas sellele uudsete ridamajadega aedlinliku asumi Kolde puiestee algusesse.



Eesti parimate arhitektide Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni kavandatud neljatoalised läbi kahe korruse korterid koos eesaia ja majataguse aiasiiluga olid toona unistuste tipp. Isegi telefonipostid tõsteti majade taha, et tänavapilti mitte risustada. Need, juba nõukaajal muinsuskaitse alla võetud majad on tänaseni Eesti elamuehituse väljapaistvamaid saavutusi.



Ka toonased kesklinna paremad korterimajad on kooperatiivid, jällegi klassik Herbert Johansoni kavandatud, nagu tele- ja raadiomaja vahel asuvad «Tare» majad, kus esialgu oli veel ahiküte, kuid see-eest puudelift.



1920. aastate keskpaiga ehitusühingute laine toetus riiklikule ehituslaenule, mis varsti otsa sai, ja uuesti kerkis kooperatiive alles Eesti aja lõpul, nagu kindralite maja Raua tänava pritsimaja kõrval (Edgar Kuusik, 1937) või kohtunike maja 21. kooli ja vana raadiomaja vahel (Roman Koolmar, 1938). Eesti aja lõpuks oli umbes 50 ehitusühingut ehitanud 100 maja 500 korteriga.



ENSVs hakati kooperatiive lubama 1960. aastatel, kuid need ainsad lukus välisuste ja puhaste trepikodadega elamud olid mõeldud rahvalt säästude väljapigistamiseks. Kes riigilt poolmuidu ei saanud, pidid kooperatiivkorteri kõhu arvelt ehitama.



Tundub, et Eesti poliitilisi parteisid rahva tegelik elujõud ei huvita, sest see, millistes kodudes millise hinnaga rahva taastootmine toimub, on neile ükskõik. Täiesti vastutustundetu on olnud paremerakondade poolt enda tekitatud sundüürnike tõukamine keskerakondliku sotsiaalmajadega sahkerdamise haardesse. Selle üle, et sotsiaaldemokraadid vähe hääli saavad, pole imestada, sest korteriküsimuse lahendamine on Euroopas olnud nende tohutu populaarsuse peamisi mootoreid, meil aga pole nad vaevunud härjal sarvist haarama.



Vastastikku suurt usaldust nõudev ühisehitus ei saa olla meie individualismi ülistavas ühiskonnas väga populaarne, kuid praegu on ta olnud üks meie ühiskonna vähest liigendatust reetev kasutamata võimalus, millele tasuks ehk uue ehitusbuumi ootuses mõelda.