Rein Veidemann: elamused sõnaraamatust

Rein Veidemann. Foto: .

Eile Estonia talveaias esitletud «Eesti etümoloogiasõnaraamatu» sirvimine tõi meelde mu esimese sõnaraamatuelamuse. Selleks oli 1973. aastal ilmunud Ferdinand Johann Wiedemanni «Estnisch-deutsches Wörterbuchi» («Eesti-saksa sõnaraamatu») faksiimile trükk. Vaatamata seitsmele tuhandele eksemplarile sai sellest kalinguri köidetud teosest rariteet, mis oli määratud kaunistama eestlaste koduseid raamaturiiuleid piibli ja «Kalevipoja» kõrval.

Wiedemanni sõnaraamatus leiab tõlkevastete kõrval sõnade kasutusnäiteid, nii et seda, algupäraselt 1869. aastal ilmunud sõnaraamatut  võib pidada ka eesti keele esimeseks seletavaks sõnaraamatuks. Nii seletavad kui ka etümoloogiasõnaraamatud avavad rahvuskeele identiteedi ning selle kujunemisloo. Nõnda oli siis saksa-rootsi päritoluga Vene akadeemiku Wiedemanni sõnaraamat paradoksaalsel kombel eesti rahvuslik tegu. Ja sellised rahvuslikud suurteod on kahtlemata olnud ka Eesti Keele Instituudis 2009. aastal valminud kuueköiteline «Eesti keele seletav sõnaraamat» ning äsja ilmunud «Eesti keele etümoloogiasõnaraamat».

Mõlemad on teatmeteosed. Aga nad on ka võrratu lugemiselamuse allikad. Puhkesin suure häälega naerma, avastades, mida Wiedemann rahva seast oli korjanud saksa sõna «Arsch» (viisakalt öeldes «tagumik») kasutuse kohta: «Mari läks Hantsu p. ja Hants läks Mari p.» (veerg 802). Aga naljakuste kõrval avab seletav sõnaraamat ja veel enam etümoloogiasõnaraamat kultuuri seosed teiste kultuuridega.

Need 135 keelt, mis moodustavad suure osa eesti sõnade päritolu, kõnelevad eesti keele avatusest. Iga märksõna etümoloogiasõnaraamatus on juba iseenesest üks maailmatähis, sild teistesse keeltesse ja kultuuridesse. Aga iga märksõna võib võtta ka kui eesti kultuuri enda parooli, tihendatud kokkuvõtet mitte ainult keele-, vaid ka kultuuriajaloost.

Eesti nagu iga teisegi kultuuri uurimises on valdkondi (näiteks mütoloogia ja rahvameditsiin), mida pole võimalik käsitleda, puudutamata sõnade (mõistete) etümoloogiat. Sest nii rahvausundis kui ka -meditsiinis kasutatakse sõnu maagiliste vormelitena. Kust nad pärinevad, kellelt need on laenatud ja miks neid just sellisel kujul kasutatakse, see on kultuurilise käitumise mõistmiseks möödapääsmatu.

Etümoloogiasõnaraamatu lugemisega kaasnev elamus pole mitte ainult teadasaamis- või avastamisrõõm. See on kahtlemata ka eesti (keele)kultuuri eluvõimelisuse kinnitus. See raamat pakub võimaluse tunda, et eestlane ollagi on uhke ja hää.