Siseminister Ken-Marti Vaher.

FOTO: Peeter Langovits

Riik astub tänavu suuri samme liikluskultuuri parandamiseks, näiteks hakkavad sariroolijoodikud masinatest ilma jääma, lubab siseminister Ken-Marti Vaher (IRL).
 

Vigastatute ja hukkunute arvud liikluses on hakanud pärast rahulikumat ja väiksema liiklussagedusega nn masuaega taas suurenema. See ei tee muret mitte ainult Eestis, vaid paljudes Euroopa riikides.

Teravaks näiteks võib tuua seni kõige turvalisemaks peetud Rootsi, kus 2011. aastal oli liikluses hukkunuid ligi 20 protsenti rohkem kui 2010. aastal. Suurte tõusudega olid veel Küpros, Malta, Luksemburg ja Poola. Eesti on keskmisest suurema liikluses hukkunute arvuga Portugali ja Belgia vahel.

Enamasti ei ole õnnetused paratamatus, vaid hoolimatus, vähese kogemuse või pahatahtlikkuse tagajärg. Palju on räägitud vajadusest parandada liikluskultuuri, kuid ainult inimeste käitumise iseeneslikule muutumisele lootusi panna ei saa. Riik peab reageerima suurenenud ohtudele. Siseministeerium on koos politseiga koondanud tähelepanu kolmele suuremale sammule.

Läbimõeldud ennetus võib näida kriitilistes oludes pehme abinõuna, kuid kindlasti on see pikaajalisema mõjuga liiklusohutuse parandamisel. Tänavuses eelarves on politseile ennetustööks eraldatud pea poole rohkem kui mullu ehk ligi 200 000 eurot. Lisavahendeid on leidnud ka maanteeamet kui põhiline liiklusohutuse eest vastutaja. Suur osa sellest kulub liiklejate nähtavaks tegemiseks, seda sõna otseses mõttes.

Möödunud sügis ja talv näitasid, et pimedal ajal kasvab just kergliiklejate vigastuste ja hukkumiste arv – 2011. aastal hukkunud 19 jalakäijast 16-l ei olnud helkurit. Ei maksa võtta suuri eesmärke enne, kui väiksemad asjad on tehtud.

Muudame inimesed nähtavaks. Politsei pöörab erilist tähelepanu turvavarustusele ja vajadusel annab liiklejatele helkuri, helkurvesti või kruvib ise jalgrattale helkuri külge.

Ennetustöö laiendamiseks kutsusin mullu esimest korda kokku ettevõtjate, eelkõige alkoholitootjate, jae- ja hulgimüüjate ümarlaua. Erasektori roll ennetussõnumite edastamisel on lisajõud, millega vähendada uppumis- ja liiklussurmasid. Ühtne sõnum «Kui jood, ära uju ega juhi» peaks sellel suvel jõudma paljude eestimaalasteni nii päästeametist, maanteeametist kui erasektorist.

Mitmed kriitikud ja arvajad on öelnud, et võluvits liiklusohutuse parandamisel on rangem järelevalve. Kuigi uuringute järgi mõjutab järelevalve liiklusohutust vaid 10–25 protsendi ulatuses (ülejäänud osas sõltub see sõiduki tehnilisest korrasolekust, liikluskeskkonnast, reeglite järgimisest jm), olen nõus, et politsei nähtavalolek aitab kindlasti liiklust rahustada ja turvatunnet tekitada.

Patrullide arv tänavu kindlasti suureneb ja seda on ka avalikkuses korduvalt välja öeldud. Samuti saab politsei juurde hulga tänapäevaseid töövahendeid, nagu mobiilseid kiirusmõõteseadmeid, tõenduslikke alkomeetreid ja sõiduki sundpeatamise vahendeid. Kuid liiklusjärelevalve suurendamiseks tehakse muudatusi ka tööprotsessides.

Igal aastal kirjutatakse ligi 70 protsenti väärteoprotokollidest välja liikluses. See võtab palju aega, sest süsteem ei ole lihtne ja pärast protokolli väljakirjutamist tuleb andmed veel kesksesse andmebaasi sisestada. Selleks et seda mahukat halduskoormust vähendada, arendatakse praegu aktiivselt e-politseid eesmärgiga minna veel sel aastal üle elektroonilisele välimenetlusele. Esialgne arvestuslik tööaja kokkuhoid on aastas üle 67 000 inimtöötunni, mille saab suunata liiklusjärelevalve suurendamisse.

Liiklusjärelevalve eesmärk ei ole trahvimine, kuid rikkumise mõistmiseks ja juhi mõjutamiseks on oluline, et pärast rikkumist saabuks ka sanktsioon. Rahatrahv on alati väiksem kui traagilise õnnetuse tagajärjed. Siin on ja jääb kõige olulisemaks politseiniku õigus otsustada sanktsiooni suuruse üle, arvestades kõiki asjaolusid. Praegu on politsei karistuspoliitika ebaühtlane, näiteks määratakse üle 85 protsendil juhtudest rahatrahve vähem kui pool maksimummäärast.

Samuti ei ole kahjuks ühtset lähenemist ka turvavarustuse nõude rikkumisele, millest tihti sõltub, kas liiklusõnnetuse lõppeb kellegi surmaga või mitte. Karistus täidab oma eesmärgi, kui mõjutab inimest edaspidi süütegude toimepanekust hoiduma.

Küsimus on just seaduste rakendamises, sest seadused ise on minu hinnangul liiklusrikkumiste asjus piisavalt ranged. Näiteks alustati varem kriminaalmenetlust siis, kui juht jäi joobes sõiduga vahele teist korda.
Mõne aasta eest vastu võetud seadusemuudatused seadsid aga karistuse suuruse sõltuvusse alkoholijoobe raskusest ning muutsid 1,5-promillises või suuremas joobes juhtimise kohe kuriteoks. Samuti karmistati märkimisväärselt karistusi ka lubatud sõidukiiruse ületamise eest ja põhikaristuste hulka lisati juhtimisõiguse äravõtmine, mida varem määrati üksnes lisakaristusena. Kehtivate seaduste alusel on võimalik määrata liiklussüütegude eest trahvi, jätta rikkuja põhi- või lisakaristusena ilma juhtimisõigusest ning päris kuritegelike rikkumiste puhul kohaldada aresti.

Samas aga on sariroolijoodikutelt võimalik sõiduk ka konfiskeerida, mida tänavu hakatakse kindlasti kasutama enam kui varem.