/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
/nginx/o/2011/07/15/672178t1h76af.jpg)
Kümmekond aastat tagasi nähtud dokumentaalfilmis meenutasid USA ja Nõukogude Liidu luuretipud külma sõja aegset vastasseisu. Mul on sealt meelde jäänud ühe Ameerika spiooni lausutu: «Me seisime 50 aastat silmitsi ja me ei lasknudki maailma õhku.» See, kahtlemata kiiduväärne, tulemus sai võimalikuks tänu vastastikuse kindla hävingu doktriinile, mis tähendas, et mõlemal suurriigil oli selline tuumaarsenal, mille käikulaskmine oleks lõpetanud igasuguse elutegevuse mõlema vaenupoole territooriumil.
Üleilmse tuumasõja hirm on praeguses maailmas teiste tontide varju jäänud, aga vastastikuse kindla hävingu doktriin on aastal 2012 sama oluline, kui see oli 1962. aasta Kuuba kriisi ajal. Ainuke vahe on selles, et raketišahtide asemel toimub tegevus USA ja Hiina keskpankade serverites.
Hiina on alates 1980. aastatest üritanud end keskajast välja eksportida. Mis tähendab piltlikult seda, et viimase paarikümne aasta jooksul on Shanghaist New Yorgi poole purjetanud hiiglaslikud ketsikoormad ja vastu ameeriklaste kullalaadungid. Konks on selles, et kui hiinlased oleksid kogu teenitud kulla riigis käibesse lasknud, oleks ketside hind tõusnud kiiresti nende eksporti kägistavale tasemele.
Seetõttu saadetigi kullalaevad Shanghaist kohe New Yorki tagasi. Mis tähendab seda, et miljonite hiinlaste teenitud säästud on paigutatud USA võlakirjadesse. Viimane on kasutanud hiinlaste kulda erinevatel eesmärkidel, kuid muu hulgas on just Ühendriikide sõjalaevastik seisnud selle eest, et ketsi- ja kullakoormad Vaiksel ookeanil üldse turvaliselt liikuda saaksid.
Teisisõnu, USA on olnud aastakümneid globaalküla konstaabel. Selle ameti peale käib pidev konkurents. On keeruline nimetada täpset kuupäeva, mil USA oma eelkäijalt pagunid üle võttis, aga vähemalt sümboli tasandil sobiks hästi 6. november 1956.
Selleks ajaks oli Suessi kriis väldanud umbes nädala. Inglaste ja prantslaste ekspeditsioonikorpused olid maabunud vähem kui 48 tundi tagasi ja USA oli ÜRO Julgeolekunõukogus hääletanud koos Nõukogude Liiduga oma lähimate liitlaste vastu. 6. novembril puhkes valuutaturgudel naela müügipaanika, kusjuures USA keskpank ei jäänud seekord mitte üksnes pealtvaatajaks, vaid president Eisenhower andis rahandusministrile korralduse brittide kangekaelsuse korral suur osa Suurbritannia võlapaberitest müüki panna. Et sellele sammule järgnenud naela vabalangus oleks saareriigi varustuskanalid kinni keeranud, nõustus peaminister Anthony Eden alla relvarahuga. Suurbritannia enam kui sajandipikkune konstaablikarjäär oli lõppenud.
6. november 1956 oli vaid ühe pika teekonna lõpp. Teise maailmasõja ajal müüsid eksistentsiaalse ohuga silmitsi seisvad inglased üüratu koguse võlakirju oma kõige lähemale liitlasele, kellega neil oli ühine emakeel. Jänkid on viimase kümmekonna aasta jooksul müünud määratu koguse võlakirju oma peamisele strateegilisele rivaalile, kellega neil pole isegi ühist tähestikku.
Mõlemaid hoiab koos vastastikuse kindla hävitamise doktriin. Ühed kaotaksid konstaablimärgi, teised oma rahva aastatega kogutud säästud. «Kui te trükite 1–2 triljonit dollarit juurde, on selge, et dollar odavneb, seetõttu me vihkame teid, aga meil pole midagi teha,» sõnas Hiina pangandusjärelevalve juht mõned aastad tagasi. Kuid ärgem siiski unustagem vanasõna: «Igal konstaablil on oma Suessi-päev».