Indrek Tarand.

FOTO: PP

Sõjamuuseumi endine juht ja europarlamendi liige Indrek Tarand kirjutab, et nüüd, pärast Lennusadama renoveerimist tuleks korda teha ka Patarei vangla. Tulevaste põlvede ees oleks piinlik, kui see müüdaks, lammutataks ja asemele kerkiks keskpärane kinnisvara­arendus.

Loomulikult on pool muna parem kui tühi koor! Eriti, kui see pool muna paikneb betoonkoorikute all ja kannab meremuuseumi nime. Sest Lennusadama vesilennukite angaaride õnnestunud renoveerimine ja kasutuselevõtt on tõepoolest hea uudis ning pikaajalise ponnistuse vili. Kiitus siinkohal Urmas Dreseni juhitud meeskonnale, kes hetkekski ei kaotanud lootust ja lootsis meremuuseumi kindlakäeliselt tänasesse päeva.

A propos, oleks eriti alatu nüüd ametisse nimetada mõni parteilise taustaga uus direktor, selmet lasta senisel direktoril oma elu projekti edasi arendada. Kuid tarvitseb vaid Lennusadama kai pealt heita pilk Patarei poole ja ka poolemeelsele saab selgeks, et selle objekti – muna teise poole – kasutuselevõtt annab meremuuseumi alale tohutult lisaväärtust. Ilmneb, et oleks suisa kilplaslik teostada valitsuse poolt Riigi Kinnisvara ASile pandud ülesanne: Patarei kinnistu koos hoonetega kolme miljoni euro eest maha müüa. Muide, enam-vähem sama hinnaga on seda nürimeelset müügitegevust harrastatud juba seitse aastat. Ostjaid pole leidunud. Aeg oleks, nagu öeldakse, mõistus koju kutsuda ja mõtelda alternatiividele.

Viimaseid pole tarvis kaugelt otsida. Juba kuus aastat tagasi esitas Eesti Sõjamuuseum, mis paikneb kindral Laidonerile kuulunud Viimsi mõisas, arendusprojekti, mis polnud üksnes innovaatiline, vaid ka sünergiat tootev. Enamgi veel – see arendus olnuks kõlblik ka Euroopa Liidu regionaalarengu fondidest toetuse saamisel.

Viimane aspekt on taas aktuaalne, sest Eesti Rahva Muuseumi ehitamiseks Brüsselist rohelist tuld ei antud. Kunstiakadeemia ei saanud Archimedese sihtasutusest sentigi. Merekindluse kasutuselevõtt sõjamuuseumi ja huvikeskusena ilmselt kvalifitseeruks. Brüsselis on nimelt see plaanimajandusele omane reegel, et assigneeritud raha lausa peab ära kulutama, muidu võib pahandusi tulla. Ning multiannuaalne finantsiline raamistik (palun vabandust selliste värdsõnade eest) lausa nõuab ühte suurt projekti ka Eestist.

Arvestuslikult on Patarei kasutuskõlblikuks muutmine muidugi terake kallis, Eesti kroonides umbes miljard. Ja on keerulisi tehnilisi probleeme küttega (kasarmuaegne ahjuküte on välja lõhutud ja nõukogudeaegne keskküte ei toimi enam), samuti merelt ruumidesse ja müüridesse imbuva uduse niiskusega. Kuid Eesti inseneridele oleks need huvipakkuvad ülesanded ning nad lahendaksid neid kindlasti inspireeritud moel.

XIX sajandi esimesel poolel rajatud kindluse põhiplaan on Prantsuse rannakindluste arhitektuuri elemente kopeeriv. Vastu merd on ehitatud kumer suurtükipatareisid peitev paksuseinaline gorge, mille otstest jooksevad diagonaalis tiivad ehk lunette. Katusealust pinda on umbes viis hektarit, kuid seda koos hiljem lisatud sisehoovi rajatisega, mille järele tekkis tarvidus siis, kui kindlust vanglana kasutama hakati. Kui ma ei eksi, siis just selles hoones oli riigipööramise katse eest vangis ka Tiit Madisson.

Just vangidest ja vanglast saaks renoveeritud kompleksi üks osa. Püsinäitus «Eesti kultuur trellide taga» võiks alata Tuglase ja teiste tsaariaegsete meelsusvangidega, arvestatavalt saaks eksponeerida ka vabadussõjalaste liikumist, samuti läbi vanglaprisma. Ja milliseid võimalusi pakub veel Nõukogude aeg, mil peaaegu kõik korralikud inimesed enne Siberisse saatmist Patareist läbi käima pidid. Niisuguste näituste külastamine aitaks ka Mihhail Kõlvartil paremini aru saada kohalikust ajaloost.

Peamine vastutus neljakorruselise hoone sisustamisel peaks jääma Eesti Sõjamuuseumile, kuid koostööpartnereid kavandati arengukavas teisigi, Tartu Ülikoolist alustades ja Mart Laari algatatud Rahvusvahelise Kommunismikuritegude Uurimise Keskusega lõpetades. Võimalusi koostööks on kindlasti ka juudi muuseumiga, sest ka kurikuulsa, Lõuna-Prantsusmaalt teekonda alustanud konvoi nr 73 saatuslik lõppjaam oli Patareis. Uuesti peaks üles soojendama variandi, et kaitseväe vahipataljoni A-kompanii dislotseeritakse nüüdisaegseks remonditud ohvitseride kasarmusse, mis tagaks mitte üksnes suure turvalisuse kogu kompleksi alal, vaid lisaks ka atraktiivsust külastajate tarbeks.

Ma ei hakka üle kordama, et Patarei arendamisel võib olla suur rahvusvahelise koostöö potentsiaal, sest Krimmi sõja aegu nägid need veed nii Inglise kui Prantsuse laevastikke, ning ei maksa arvata, et nupukad inimesed Venemaalt ei mõistaks imperiaalse Venemaa mälestiste uuele elule äratamise olulisust.

Korraks tagasi Lennusadamasse (veel kord, palju õnne kolleegid meremuuseumis, tublid olite!), kus Suur Tõll ja teised ajaloolised laevad ekspositsiooni täiendavad. Ning kuigi hea tahte korral mahuks aluseid sellesse akvatooriumisse veelgi, tuleb ühel hetkel ikkagi piir ette. Sulev Roosmaa on näidanud mulle Vene ajal Leningradis tehtud projektivisandeid, mis võimaldaksid sadamat edasi arendada, ehitades kai kuni omaaegse Topeltpatareini. Koostöös merendus- ja laevandusinimestega oleks aeg härjal sarvist haarata ning ammugi huvilistele kitsaks jäänud Pirita jahtklubi kõrvale kesklinnas soliidne konkurent sünnitada.

Kuid olemasolevasse sadamasse, mis ju vaikimisi on ka Nargen Opera kõige loomulikum kodusadam mandril, saaks lisada ainulaadse kultuurilaeva PC2. See on maailma kultuuriüldsusele üpriski hästi tuntud laev, mille on kavandanud ja ehitada lasknud Eestist pärit, kuid Ameerikas kuulsaks saanud arhitekt Louis Kahn. Nimelt on juba paar aastat kehtiv Kahni järeltulijate pakkumine, et Eesti Vabariik saaks soovi korral selle unikaalse laeva, mis suudab toimida kontsertsaalina, ära osta. Viimati oli hind miljon dollarit. Muidugi tabas meid kuulus Eesti paradoks – rahandus on meil maailma parimas korras, aga vaat raha ennast, seda ei ole... Kuid sellise võimaluse käestlaskmine ei jäta meist järeltulevatele põlvedele just head muljet.  

Meie järeltulijad muutuvad nõutuks, kui nad saavad teada, et 2012. aastal saadi riigieelarvesse kolm miljonit eurot tulu merekindluse müügist. Aga unikaalne merekindlus ja muinsuskaitsealune objekt, mis ilutseb kesksena ka Aivazovski maalitud Tallinna vaadetel, lasti lihtsalt ära laguneda. Lõpuks oli katus nii lagunenud, et vesi ja jää tegid ka seintele liiga ning hooned pidi ikkagi buldooseritega kokku lükatama, sest päästa ei saanud enam midagi ja nii tuli odavam. Andrus Villemi, Patarei viimse mohikaanlase palved ei aidanud...

Selle asemel et aastal 2020 suure aplombiga meremuuseumi täiendavat ja sünergiat tekitavat kompleksi avada, peavad meie järeltulijad mõrkjal meelel taluma mõnda järjekordset keskpärast kinnisvaraarendust.
Ceterum censeo – merekindlusesse huvikeskuse ja sõjamuuseumi tekitamisega ei ole enam aega viivitada. Muidu on tõesti Hannibal väravate taga.

    Samal teemal
Mikko Fritze «Topeltrõõm Lennusadama avamise üle» (PM 11.05)
Neeme Korv «Tagahoovist ilmaväravaks» (PM 12.05)
Mikk Salu «Muuseumijuht juhuse tahtel» (PM 12.05)
Urmas Dresen «Lennusadama sajand» (PM AK 5.05)