Juhtkiri: ega inimene süsteemi vastu saa?

Eilne päev tõi kaks üsna erinevat uudist internetivallast, mis ometi räägivad ühest ja samast: suurettevõtete huve teenides on internet üha enam hakanud meenutama süsteemi, mille vastu inimene on seda võimetum, mida vähem ta on teadlik võrgus toimuvast.

Esimene uudis puudutas populaarset suhtluskeskkonda Facebook, kes loobub reklaamimüügi nimel senisest privaatsuspoliitikast – osa seni privaatsest informatsioonist muutub avalikuks, kasutajate postitatava info abil hakatakse müüma suunatud reklaami ka väljaspool suhtluskeskkonda ja kasutajate kohta saadavat teavet hoitakse alles nii kaua, kui see firmale kasulik on.

Teine uudis tuli Google’ilt, kes alates tänasest teeb Eesti suuremate linnade tänavapildid Google Street View’s nähtavaks. Mugavuse eest leida lihtsama vaevaga vajalik tänav ja maja tuleb aga maksta privaatsusega.
Tõsi, Google lubab, et kui tegu on tõesti inimese privaatsust häirivate piltidega, kaalutakse nende eemaldamist. Kuid teistes riikides pildistatud ja juba internetti jõudnud fotod inimestest nende jaoks ebameeldivates situatsioonides näitavad, et mis kord juba netti jõudnud, sealt nii kergesti ei kao.

Oxfordi ülikooli professori Viktor Mayer-Schönbergeri raamat «Delete» kirjeldab hästi kord juba internetti sattunud informatsiooni püsivat loomust: tänapäeval on unustamine muutunud suuremaks vooruseks kui mäletamine. Kui on tegu inimese enda jagatud teabega, saab ta süüdistada vaid ennast. Kui aga seda teeb tema eest ärihuvidest lähtuv korporatsioon, on lood mõneti teised.

Inimese mannetus süsteemi ees väljendub ka väiksemates, igapäevastes asjades, ja raskused selle vastu midagi ette võtmisel algavad juba võimetusest astuda sellega dialoogi: automaatsed kirjasaatmisprogrammid, mis nõuavad inkassofirmaga ähvardades välja 0,01 euro suurust võlga. Klienditeenindajad, kes ütlevad, et nad tuleksid teile küll hea meelega vastu, kuid programm on tehtud niimoodi, et erandeid teha ei saa.

Ja neil on õigus: programmi jaoks oleme kõik sarnased, ühtedest ja nullidest koosnevad näota ja nimeta andmehulgad. Kasumi saamisele orienteeritud ja maksimaalselt optimeeritud süsteem ei näe ette erandeid, sest erandite tegemine on kallis, ja mida enam on kõik standardiseeritud, seda odavam süsteemi haldamine tuleb.

Laupäevases Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK kirjeldas TLÜ romanistika professor Ülar Ploom, kuidas tekib üleüldine ja ühetaoline norm – seda lihtsal põhjusel, et see võib pidevas ühepoolses infovoos tunduda «lihtne», «selge», «parim», «loogiline», «eeskujulik», «korrastav», «ainuõige». Ja selle tagajärjed, nagu on läinud sajand näidanud, võivad olla väga kurvad.