Mari Tammar: karbist kaugemale ehk looga lõkke äärde

Mari Tammar, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika üliõpilane. Foto: Erakogu

Valner Valme kirjutas («Tagasi lõkke äärde», PM 25.04) tänapäeva ühiskonna taasjõudmisest lugude juurde. See olevat autori arvates primitiivne, kuna lugusid võetakse liialt tõe pähe ja unustatakse nende loojad.

Pärimusmuusika tudengina elan pidevalt lugude ajatus ruumis, kus loo autor on absoluutselt ebaoluline. Meie kultuuriruumi alusvundament regilaul, milles kajastuv sümboolika ulatub julgeimate oletuste järgi viimase jääaja taha, on imeilus näide sellest, kuidas loo autori anonüümsus teeb selle võrdselt kõigi omaks.

Meie tänapäeva ühiskonna probleem on kiivus enda omandi suhtes, sealhulgas oma intellektuaalse vara suhtes, millele me hoolikalt oma nimesildi külge kleebime. Tegelikult on vormist ju märksa olulisem sisu. Filmi essentsiks on lugu ja hea filmi puhul unustame ära, kes on näitleja ja kes on režissöör. Liiga palju lähtume oma valikuid tehes nimest ja sellega kaasas käivast tootearendusest. Ostame toodet karbi, mitte sisu pärast.
Filmimaailma staarid tõstetakse meist, tavainimestest, kõrgemale, neid pärjatakse ja kummardatakse. See on olnud läbi aastasadade inimkonna probleem, et edu ja vägi asetatakse endast väljapoole. Nüüd teeb seda «kõik müügiks» maastik. Kui kaoks ära autorsusega seotud kultus ning ideed tunnistataks universumi ühisvaraks, saaks inimene tagasi ka oma  väärikuse ning armastuse enda ja oma Maa vastu.

Indiaani rahvaste uskumuste kohaselt polnud sellel mehel väge, kellel polnud oma lugu. Seda lugu võis pärandada isalt pojale ning kinkida, iga uus esitus võis tuua loosse uusi nüansse. See polnud kindlalt fikseeritud vorm, vaid justkui elusorganism, mis muutus ja arenes. Meie kultuuriruumis on traditsioonilises mõttes loo rääkimise akt kadunud. Lugu tähendab enamjaolt trükimustaga «raamatusse raiutud» autori teksti, mille esitamisel ettetulevaid variatsioone nimetatakse eksimusteks. (Lugude rääkimise rudimente kannab endas siiski veel anekdootide kõnelemine.) Ometi on neid lugusid meid ümbritsevas maailmas väga palju ning ise seda teadmata on tegelikult kogu see jõu ja väe ressurss meile ühtmoodi kättesaadav.

See, et jõuame oma lugudega «tagasi lõkke äärde», on ainult tervitatav. Siinkohal tsiteerin Hasso Krulli, kuid laiendan laulu mõistet kogu lugude rääkimise traditsioonile: «Laul kogub maailma keskme kokku aegade algusest, ennemuistsest ajast, ühendades meid ühtlasi kõigi esivanematega, kes on samamoodi laulnud. Sellel põhinebki laulu kosmiline rituaal, millegi muu pärast poleks ainsagi laulu laulmine vaeva väärt.»