Villu Otsmann

FOTO: SCANPIX

Küsimus taastuvenergia toetamisest on küsimus õiguskindluse mõttest Eestis, kirjutab vandeadvokaat Villu Otsmann.

Johann Wolfgang von Goethe on luuletuses «Julgustus» küsinud: «Mis on inimesel vaja? Kas on parem, kui on mingi pidepunkt tal kogu aja?» Mida on meil vaja taastuvenergia(poliitika)st ja kas on parem, kui selle toetamisel on mingi pidepunkt? Goethe oli õppinud õigusteadust ning tema luule tugevalt mõtestatud. Taastuvenergia toetamise küsimus on küsimus õiguskindluse mõttest Eestis.

Eesti riik sätestas tootjate õiguse taastuvenergia toetusele praegustes määrades 12 aastaks aastal 2007. Väga eeskujulik samm riigi poolt, kes on olnud maailma suurim põlevkivi kaevandaja ja kelle energiatootmine on erakordselt ühetaoline. Väike roheline Eesti asus tegusalt taastuvenergia osakaalu kasvatama. Loomulik rahvale, kellest igaüks teab Angla tuulikuid, iga teine eelistab solaariumile ahjusuu infrapuna ning iga kolmas kujutab ette, kuidas lugusid vaeslapsest ja käsikivist jutustatakse peeruvalgel.

Õiguskindlus moodustab osa õigusriigi põhimõttest ning see kaitseb isiku usaldust riigi vastu, et vastuvõetud seadus jääb kehtima. Seadusemuudatus ei tohi olla isiku suhtes sõnamurdlik, ütles riigikohus juba aastal 1994 ja pidas maksuvabastuse ennetähtaegset tühistamist lubamatuks. Liikmesriikideüleselt on õiguskindluse põhimõte nüüdseks seostatud ka konkreetselt taastuvenergia toetuste teemaga.

Euroopa Komisjon on 31.1.2011 teatises selgelt öelnud: «Järskudest muudatustest tuleb hoiduda, kuna need vähendavad investorite usaldust ja kahjustavad eesmärkide saavutamise püüdlusi. Eelkõige tuleb vältida toetuskavade tagantjärele muutmist, arvestades, et sellistel muudatustel on negatiivne mõju investorite usaldusele.»

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on sellele vaatamata tulnud välja kavaga kindlaks määratud taastuvenergiatoetuste vähendamiseks. Tõepoolest, õiguskindlust võib kaalukatel põhjustel riivata, kinnitab ka Eesti kohtupraktika.

Euroopa Komisjon on sealjuures märkinud: «Taastuvenergia rahalise toetamise saab järk-järgult lõpetada üksnes siis, kui taastuvenergia maksumus on veelgi vähenenud, turutõrked on kõrvaldatud ja taastuvenergia tootmine muutub turul konkurentsivõimeliseks.» Kuid kas need on kavandatavate muudatuste tegelikud põhjused?! Kas taastuvenergiast on tõesti saanud tõsine ja pikaajalisi energiaturu arenguid mõjutav konkurent põlevkivile?!

Õigusriigi põhimõtte arendamine seostub paljuski Goethe kodumaa Saksamaaga ja kuulsa õigusfilosoofi Gustav Radbruchiga. Idee algena võib nimetada seda, kuidas maailma valgustatuima monarhi ja Goethe kaasaegse Friedrich Suure isa kehtestas käibemaksu ja alustas sellest, et andis ise eeskuju selle tasumisega.

Mida annab Eesti riik oma tulevastele põlvedele? Kas Eesti riik kui põlevkivienergia tootja on andnud eeskuju sellega, et on hakanud vähendama oma turujõudu eesmärgiga soodustada konkurentsi tihenemist ning uusi tulijaid!? Julgen selles kahelda. Riigikapitalism areneb küll sama võimsalt nagu Wilhelm I aegsel Preisimaal, kuid seadusriik ja õiguskindlus kipub ununema.

Eesti Energiast on saanud Eesti mõistes tõeline superettevõte, kes mitte ainult ei ekspordi tooteid ja oskusteavet, vaid ka kapitali. Sama jõuliselt on sisenetud taastuvenergia (toetuste) turule, sealjuures tänu soosivatele muudatustele õiguskeskkonnas – koostootmise tõhususe nõudmisi on vähendatud ning toetust saavate ettevõtja tootmismahtude kitsendusi leevendatud. Tundub, et teeme rehepappi taastuvenergia toetamise eesmärkide arvel. Suurima turujõuga ettevõte saab ca 20 protsenti kogu toetuste mahust.

Konkurentsiolukord on seega selline, et energiaturul põlevkivi tootmise tuluga väga hästi kapitaliseeritud Eesti Energia saab toetust, et pidada vastu võimalikule alternatiivenergia konkurentsisurvele, ning toetuste vähendamisel nõrgeneb uute tulijate konkurentsivõime põlevkivienergia tootmise suhtes.

Eesti Energia mikrotasandilt võib seda ju isegi positiivseks pidada. Kui aga õigeks pidada Euroopa energiapoliitikat, siis pikaajaliselt see meie varustuskindlust ei paranda ning on ebamõistlik ressursside paigutus. Allakirjutanu on advokaadina olnud nii merelaevanduse, viinatootmise kui raudtee erastamise juures ning avanenud pilt on olnud kaugelt midagi muud kui tõhus majandamine. Isegi kui ühel hetkel on juhtimine hoolas ja järelevalve tõhus, siis valitsused vahetuvad ja koos sellega ka riigiettevõtete strateegiad ning organisatsioonilised väärtused.

Õiguskindluse riivamisel on oluline proportsionaalsuse põhimõte, mille päritolu seotakse tihti samuti Saksamaaga – nimelt Preisi kõrgema halduskohtu praktikaga. Selle järgi ei ole riive lubatav, kui sama eesmärgi saavutamiseks on olemas selgelt vähem koormav abinõu.

Majandusministeeriumi väitel on peamine toetuste vähendamise põhjus liigne koormus tarbijatele, mis pole vajalik üldeesmärgi – taastuvenergia osakaal 25 protsenti – saavutamiseks. Kas tarbijate koormuse vähendamiseks on muid viise, mis oleksid vähemalt sama heas kooskõlas nõuetega vähendada taastuvenergia maksumust, kõrvaldada turutõkkeid ja suurendada konkurentsi?!

Vastus on tegelikult üsna ilmne: toetusesaajate ringi tuleks piirata niimoodi, et toetust saavad kõige innovatiivsemad ja tõhusamad tehnoloogiad ning esmajärjekorras uued turule tulijad, kelle kapitaliseeritus ja võime pikaajaliselt energiaturgu mõjutada on nõrk ning kes seetõttu vajavad toetamist, millega kaasneb kõige intensiivsem konkurentsi tihenemine.

Saksamaa on andnud teada, et lähimate aastakümne jooksul on kavas suurendada taastuvenergia osakaalu 38 protsendini. Praegu toodab Saksamaa 42,4 protsenti elektrist kivisöest, 22,6 tuumajaamadest, 17 taastuvatest allikatest ja 13,6 maagaasist. Seega tuumaenergia sisuliselt asendatakse taastuvenergiaga. Kivisöele peaks tekkima märkimisväärne konkurentsisurve sõltumatu taastuv­energia ja maagaasi näol. Konkurentsisurve on see, mis lõpp­astmes annab tõhusa tootmise ja säästliku kasutamise.

Loodame, et ka Eesti riigil jätkub enesekindlust oma ühiskonnale midagi anda ja põlevkivienergia tootmine tõhusale konkurentsisurvele allutada. Vastasel juhul tuleb Goethe värsse kasutades nentida, et riik mitte ei anna julgustust, vaid nagu luuletuses «Aastad»: «Hoopis uus on neil kord ja komme: nad võtavad täna ja võtavad homme.» Eesti on küll noor riik, kuid meil on kõik võimalused õppida nt Saksamaa kogemustest ja näidata, et riigi noorus ei tähenda tingimata enesepiiramise ja õiguskindluse puudumist.

Autor on nõustanud energiaettevõtteid, praegu nendega kliendisuhet ei ole.