Lugeja kiri: uue aja Matrossovid

Sooline võrdõiguslikkus. Foto: SCANPIX

Ühe käega osutame, et pereväärtused on pühad. Et maa tuleb täita lastega, rahva ellujäämine sõltub iibest, tuleviku pensionid sõltuvad iibest, ... teeme iibe tõstmiseks suurt propagandat, kehtestame emapalku, lastetoetusi.
Teise käega paneme ametisse võrdõiguslikkuse voliniku, loomaks kunstlikke eeliseid teatud ühiskonna rühmadele (peamiselt soolise kuuluvuse, kuid näiteks ka seksuaalsete eelistuste alusel).

Kusjuures vägisi tundub, et need kunstlikult loodavad eelised töötavad (läbi traditsioonilise peremudeli lõhkumise) päeva lõpuks otseselt vastu esimese käe iibe tõstmise poliitikale. Ka võrdõigusliku ja vananeva (põhja)euroopa näide toetab seda.

Arusaamatu? Aga oletame, et lugeja näol on tegu vandenõuteoreetikuga. Sel juhul on asi muidugi lihtne - emapalk koos sookvootidega on osa tumedate jõudude vandenõust Eesti rahva hävitamiseks. Emapalk on päästerõngas asotsiaalidele ja neile, kes muidu elatist teenida ei taha või ei suuda. See osa sünnitusvõimelisest rahvast, kelle IQ vähemalt keskmise lähedale küündib enam ei sünnita, sest tõmmatakse kvootide abil individualistlikku karjäärikaruselli. Ja nii nad tapsidki...

Stopp! Tegelikult ei tahakski võtta seisukohta, et üks või teine lähenemine oleks iseenesest halb. Lihtsalt avalik diskussioon ja ka poliitikute tegevus selles valdkonnas meenutab tuntud allegooriat luigest, haugist ja vähist.

Jah, diskussioon on olnud terav, kuid ka paigalseisev. Ehk aitaks mõtete selginemisele kaasa, kui vaadata teemale korraks ka kaugemalt.

Nimelt pole ükski ühiskond staatiline ega ükski ühiskonnakord asi iseeneses. Äkki me ei tohiks lähtuda eeldusest, et demokraatia ja turumajandus on a priori õiged asjad. Praegu tundub, et see eeldus on vaikivalt võetud ja tõepoolest - nagu (vähemalt senini) suur enamik teema üle arutlejaid, tunnetan ka mina, et selles kontekstis on näiteks sookvootide kehtestamine ... no ütleme, lühinägelik.

Sest see pole ei demokraatlik (on ju naistel ilma kvootideta olemas meestega võrdne võimalus valida ja saada valitud; kehtestades kvoodid see võrdsus kaob), ega efektiivsuse kontekstis ka mõistlik (mõistlik on see kui parim/kompetentseim kandidaat võidab). Siinkohal peatume jälle - kvoodid on tänaseks juba piisavalt alasti kistud ja kõik on kindlasti saanud oma veendumustele, millised need ka poleks, kinnituse.

Asi selge ja unustame teema? Aga mis siis, kui seda kvooti kõhvitseda senise diskussiooni valguses ootamatus, ütleme näiteks evolutsiooni võtmes? Nii nagu looduses laiemalt, on evolutsiooniline areng toimunud ka inimkonna ajaloos, ühiskonnad arenevad, muutuvad ja kohanejad jäävad ellu.

Tulles ühiskonnaelu reeglite juurde - see mis tundus mõistlik eile, ei pruugi olla seda täna. Kõik, kes vaevuvad seda arvamust lugema, teavad et Spartas hukati nõrgemad vastsündinud, tagamaks tugevatele kiirem areng, Eesti talupere tegeles rangelt enda ellujäämise tagamisega kuni eelmise sajandi alguseni (ja tihti veel hiljemgi). Kaugel sellest, et eelkirjeldatu tore oli, samas mingi arengutaseme saavutamiseni sundis elu ise erinevatele ühiskondadele peale nn terve mõistuse kohase mõtlemise.

Polnud lihtsalt võimalik tilu-lilu ümber diskuteerida, oli vaja ellu jääda. Seega vargal käe maha raiumine oli loomulik, loomade õiguste eest ei võidelnud keegi ja keegi ei küsinud kui kõver peab olema banaan. See söödi lihtsalt ära.

Tänaseks, on meil siin Eestis Maslow vajaduste püramiidi järgi kõik põhi- ja mitte nii põhi- ja ka muud-kolmandad vajadused ilusti täidetud. No tulgu meil keegi ütlema, et elu on halb, kui saame tegeleda ellujäämise asemel nimetet pseudoprobleemidega?

Või oleme ikkagi eksistentsiaalsel lahkteel? Vaatleme siis asja teiselt poolt ka. Kas keegi julgeb väita et perekeskne - kas patriarhaalne või matriarhaalne, pole siinkohal tähtis - ühiskond on ainus õige tee, sest (a) jumal on nii loonud, (b) nii on koguaeg olnud, (c) see tagab rahvastiku taastootmise-ellujäämise, (d) nii on võimalik vanusepensionit saada? Paljud leiaksid sobiva põhjenduse ja ilmselt nii väidaksid.

CNN ja Wikipedia aga ütlevad, et seoses tehnoloogia, arstiteaduse arenguga ja elatustaseme kasvuga on tekkinud mitmeid globaalseid probleeme, suurim neist ülerahvastumine ja sellest tingitud hädad. Ülerahvastumise oluline täiendav eeldus on senini toiminud perekeskne ühiskonnamudel, kasvava individualismi tingimustes see probleem tundub aga lahenevat.

Niisiis, kas esmapilgul mõttetud ja absurdsena näivad pseudoprobleemid (sh sookvoodid) pole äkki looduse vingerpuss, evolutsiooniline nähtus, kaitsmaks inimkonda liigsigimise eest ja tagamaks ellujäämise pikemas perspektiivis ja uues kvaliteedis. Uue kvaliteedi üle spekuleerima ei hakkaks, las igaüks fantaseerib oma rikutuse tasandil. Kardetavasti küll lüüakse muuhulgas leinakella ka demokraatiale, sest rahvastiku kahanemine ja vananemine kipub tähendama tänase lääne ühiskonnamudeli lõppu. Siit muide ka minu julgus sookvoote antud kontekstis lühinägelikuks nimetada.

Niisiis ärgem ägestugem vaid mõelgem kas näiteks proua Mikko või võrdõiguslikkuse voliniku näol pole tegu äkki ajaloo uue Matrossoviga, kes ambrasuurile viskudes ohverdab enda tähtsusetu (või tähtsa, sõltub kust poolt vaadata) isiku ja aated selle nimel, et ühiskond saaks edasi kesta? Või, et duellis emapalgaga peabki sookvoot võitjaks jääma, sest evolutsiooni loogika nõuab seda?

Tanel Kõivupuu