Kaie Kasemets: loomade õigustest ja vabadustest

Kaie Kasemets Foto: Erakogu

Loomade heaolu sõltub suuresti sellest, kuidas ühiskond probleemi teadvustab, kirjutab Postimehe arvamusportaalis Eesti Loomakaitse Seltsi tegevliige Kaie Kasemets

Loomadega seotud teemade päevakorda kerkimisel tekib tihti küsimus loomade õiguste kohta ning kõik loomade heaolu eest võitlejaid kiputakse nimetama ühise nimetajaga «loomakaitsjad». Kuna loomakaitsjate ja loomaõiguslaste põhimõtted on erinevad, vajab erinevus lahtiseletamist.

Loomakaitsjatele on oluline kõigi loomade, sealhulgas lemmik-, mets- ja põllumajandusloomade heaolu. Loomakaitsjad ei välista loomade kasutamist, kui seejuures on tagatud loomade heaolu. Loomaõiguslased aga ei kiida heaks loomade ekspluateerimist inimese poolt. Tuleb siiski tähelepanu juhtida, et on valdkondi, kus loomade ekspluateerimise vastu on nii loomakaitsjad kui -õiguslased.

Nendeks on metsloomade tsirkustes kasutamine, karusloomakasvandused, katseloomade kasutamine kodukeemia ja kosmeetika testimiseks ja veel mõned valdkonnad. Loomaõiguslased kalduvad rohkem rääkima loomade õigustest, loomakaitsjad räägivad rohkem loomade heaolust. Loomulikult on loomade heaolu ka loomaõiguslastele kõige alus.

Et vältida loomade õigustest rääkimisel mitmetimõistmisi stiilis «Sigadele valimisõigus!», räägitakse loomade puhul vabadustest. Praeguseks üldtunnustatud viis vabadust on välja töötatud Põllumajandusloomade Heaolu Nõukogu (Farm Animal Welfare Council) poolt ning on järgmised:
Olla vaba janust ja näljast – võimaldades loomadele piisavas koguses süüa ja juua, et organismi vajadused oleksid kaetud ning tervis ja elujõud tagatud.
Olla vaba ebamugavustest – võimaldades loomadele sobiva keskkonna, peavarju ja mugava puhkeala.
Olla vaba valust, vigastustes ja haigustest – kasutades haigusi ennetavaid meetmeid või haigusnähtude ilmnemisel võimaldada loomadele kiire diagnoos ja sobilik ravi.
Vabadus loomuomasele käitumisele – võimaldades loomadele piisavalt ruumi ja vastavad (pidamis)tingimused ning võimaldades neil liigikaaslastega suhelda.
Olla vaba hirmust ja kannatustest – võimaldades loomadele tingimused ja kohtlemine, mis väldivad psüühilisi kannatusi.

Miks räägib nõukogu viiest vabadusest hoolimata sellest, et tegu on nagunii tapale minevatest loomadest ja seega ei omaks justkui tähtsust, millist elu nad elavad? Vähemalt selline kipub olema mõne inimese arvamus.

Lemmikloomade omanikud, empaatilised ja hoolivad inimesed teavad sellele küsimusele vastust ka ilma uuringute ja teaduslike tõenditeta. Skeptikutele olgu öeldud, et põhjalike uuringute tulemusel on tõestatud, et loomad tunnevad lisaks valule ja füüsilistele aistingutele ka hirmu, stressi ja muid inimesega sarnaseid tundeid. Kui inimene võtab endale õiguse loomi ekspluateerida endale meelepärasel eesmärgil, siis on tema eetiline kohus võtta vastutus ka loomade heaolu eest.

Loomade eetiline ja hooliv kohtlemine eeldab loomadele kõigi viie vabaduse tagamist. Kui mõni nendest vabadustest ei ole tagatud, võib eeldada heaolu probleemi. «Pealtnägija» näidatud intensiivsetes seafarmides ei olnud suudetud paraku täita ka ELis kehtestatud miinimumnõudeid, viiest vabadusest rääkimata.

Need kehtestatud miinimumnõuded loomade pidamisele ei taga loomade heaolu ega viie vabaduse võimaldamist. Intensiivses tootmises ei ole paraku üldjuhul tagatud vabadus loomuomasele käitumisele, kuid pahatihti ei suudeta tagada isegi vabadust valust, vigastustest või hirmust.

Loomakaitsjatena nõuame vähemalt kõikjal ELis, paraku esineb ka ühenduse riikide intensiivsetes farmides puudusi, mis ei tohiks kusagil olla aktsepteeritud. Kahjuks on mitmeski riigis tootjatel tekkinud karistamatuse tunne. Ka Eestis on kuulda olnud jutte stiilis «küll ma kontrollile midagi kokku räägin ja pole probleemi» või «mul on majanduslikult kasulikum trahvi maksta kui investeerida tingimuste parandamisse».

See on tänapäevases arenenud ühiskonnas arusaamatu ja tekitab küsimuse – kuidas on see võimalik? Loomakaitsjad puutuvad selle küsimusega tihti kokku, kuid arusaamatuks jääb see meile siiani.

Loomakaitsjad usuvad, et iga inimese poolt peetav loom väärib, et talle võimaldatakse viis vabadust – ta väärib ka loomuomase käitumise võimalust. Kuigi on ka neid loomadest hoolivaid intensiivseid farme (ka sigalaid), kus üritatakse luua loomadele paremaid tingimusi, ei ole loomuomase käitumise võimaldamine täiel määral intensiivsetes süsteemides enamasti võimalik. Mahetootmises on olukord üldjuhul parem ja viie vabaduse tagamine tõenäolisem.

Kui tarbijad, üldsus ja meedia ei tunne huvi loomade pidamistingimuste vastu, siis on tootjatel võimalus loomadele olulisi vabadusi mitte võimaldada. Seega kuni ollakse ükskõikse suhtumisega oma toidu päritolu vastu, on vähetõenäoline, et loomade pidamistingimused muutuksid paremaks. Selles valguses on tervitatav, et anonüümseks jääda soovinud loomasõbrad on avalikkuse ette toonud teema, mis näitab intensiivses tootmises esinevaid probleeme.