Kaspar Kruup: õppige nüüd, päevavargad!

Kaspar Kruup Foto: Erakogu

Eelmisel neljapäeval, 10. mail võeti vastu üks vilets seadus ja kedagi ei huvitanud. Riigikogu pani kõrgharidusreformile võiduka punkti. Nüüd on meil seadus, mille tekste lugedes ei ole võimalik aru saada, kuidas saab meie haridus edaspidi kvaliteetsemaks ja kättesaadavamaks. Vaata mis tahes nurga alt, kvantiteedile rõhumine kvaliteeti ei too, majanduslike toetusteta hariduse kättesaadavus ei suurene ja sõna «tasuta» tagant piiluvad ähvardavalt õppemaksu punased silmad. See kõik ei ole aga nähtavasti oluline.
 

Reformimisprotsessid võiks alata vajadusest midagi ära hoida või parandada. Vajadusele vastamiseks kaalutakse alternatiive, suheldakse huvigruppidega ning valitakse parim variant, mille mõjusid on analüüsitud ja mis ei muuda olukorda hullemaks. Praegu tuleb tõdeda, et mingit tõsiseltvõetavat, kõikide pooltega arvestavat protsessi toimunud ei ole. Oli üks pool, kes otsustas koalitsioonilepet allkirjastades, et reform tuleb. Võimu teostamine ja populism on ainsad huvid ning nende raudse diktaadi all tantsisklesid 53 mehe ja naise nimetissõrmed «poolt»-nuppu vajutama.

Dialoogilootuse lämmatamise eest tuleb eriliselt tänada lemmiklõukoera – teist eestlast. Meie vihkamiskultuur lahvatas kommentaariumides erepunase leegiga lõkkele, kui oli tarvis rääkida laiskadest tudengitest. Oleme päevavargad ja peaksime lakkuma iga mööduja taldu, sest võib-olla on tege­mist maksumaksjaga, kes on isiklikult tema diplomi eest tasunud.

Paljud tudengid on ka ise maksumaksjad ning töötamine on nende ainus võimalus ülikoolis püsida. Kui riik ei anna toetusi, siis ärge võtke vähemalt võimalust oma õppekoormust kujundada. Akadeemilisel puhkusel eksamite sooritamise keelu ja sajaprotsendilise koormuse nõude tagajärg on see, et inimesed, kes enne lõpetasid nelja aastaga, ei lõpeta nüüd üldse.

On absurdne väita, et me tahame piimajõgesid ja pudrumägesid, kui riigi ainus lahendus sellele probleemile on soovitus võtta õppelaenu. Enese elatamine laenuraha eest ei ole tee, mida võiks majanduslikult jätkusuutlikuks pidada. Karistusehirm kiire lõpetamise nimel – piits hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks ja ei mingit präänikut. Nõnda toodetakse keskpärasust.

Peale selle võiksid ametnikud korraks peatuda ja oma tudengiajale mõelda. Nad ajavad meid Excelis numbrite järgi taga, unustades sealjuures, et tudengiaeg koosneb rohkemast kui õppimisest. Me ei ole robotid, kes peavad viis aastat järjest kaheksa tundi päevas tuupima, kaheksa tundi töötama ja kaheksa tundi magama. Olla tudeng tähendab nii palju rohkemat masin olemisest, kes täidab riigi kehtestatud funktsiooni. Ülikool on tõeline elukool, kus on võimalus kogeda riskivabas keskkonnas asju, millest hilisemas elus võib-olla palju kasu. Saab proovida kätt kultuuri loomises, organisatsioonide juhtimises, ühiskonda kujundavates protsessides kaasarääkimises jne. Need on kogemused, mis kujundavad täisväärtusliku kodaniku.

Kurb on, et ohvrikivile seotud kõrgharidusel selleks kõri läbi lõigati, et verega erakonna valimisloosungeid valmis võõbata. Kujutan vaimusilmas ette, kuidas järgmistel riigikogu valimistel plakatitelt sõnu «Tõime tudengitele tasuta kõrghariduse!» loen ning suus oksemaitset tunnen. Tundub, et riigikogu ja haridusministeerium korraldasid oma «Teeme ära!» talgud ning valisid ärategemise objektiks hariduse. Kaotajaks jäävad tänased ja homsed tudengid, aga keegi ei mõtle vist sellele, et kui meid karistada, jäävad lõpuks kaotajateks ikkagi riik ja rahvas.

10. mail võeti vastu üks vilets seadus, aga kedagi ei huvitanud, sest Eestis on nii kombeks.