Rait Maruste

FOTO: SCANPIX

Miks jättis õiguskantsler parlamendi eest muretsedes parlamendi kõrvale, küsib riigikogu põhiseadus­komisjoni esimees Rait Maruste (Reformi­erakond).

Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) loomist ja toimimist ette nägev leping on vormilt rahvusvaheline leping. Tema sisuks on aga Euroopa Liidu sisemiste asjade korraldamine. Seega püütakse rahvusvahelise lepinguga jõustada ELi õigust. See ei ole just tavapärane ELi õiguse kehtestamise vorm, kuigi mitte ka enneolematu. Miks see nii välja tuli, on omaette teema, kuid sellel on kindlasti oma tähendus lepinguga kaasnevate juriidiliste probleemide lahendamisel.

Õiguskantsler toetuski oma argumente esitades asjaolule, et tegu on rahvusvahelise lepinguga, ning taotles viimase põhiseaduspärasuse kontrolli. Niimoodi toimida on õiguskantsleri õigus ja ka põhiseaduslik missioon.

Oma taotluses ei vaidlustanud õiguskantsler mitte ESMi kui sellist, vaid üksnes selles ette nähtud kiirmenetlust, kus väikese osalusega riigid, nagu Eesti, peavad leppima sellega, et kvalifitseeritud häälteenamusega suured riigid teevad finantsiliselt siduvaid otsuseid, minnes mööda väikeste riikide parlamentidest ja nende põhiseaduslikest protseduuridest. Seejuures on pealepandavad rahalised kohustused vägagi suured, ulatudes kolmandikuni riikide SKTst.

Kuidas see kõik suhestub nende riikide (praegusel juhul Eesti) põhiseadustes ette nähtud printsiipide ja väärtuste ja protseduuridega, ongi õiguskantsleri mure. Ja õigustatud mure, sest lõppkokkuvõttes kanname seda koormist kõik koos ja vastutab parlament ja valitsus kui eelarve heakskiitja ning poliitika kujundaja.

Nagu märgitud, lähtus õiguskantsler eeldusest, et tegu on rahvusvahelise lepinguga, ning tundis muret just meie parlamendi kõrvalejätmise ja seeläbi demokraatliku kontrolli puudulikkuse pärast. Kõik oleks kena ja mõistetav, kui see oleks ainuke tee parlamentaarse demokraatia ja debati edendamiseks.

Ometigi näeb meie kehtiv põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ette spetsiaalse menetluse, millega riigikohus lahendab riigikogu «taotlusi anda seisukoht, kuidas tõlgendada põhiseadust koostoimes Euroopa Liidu õigusega… kui põhiseaduse tõlgendamine omab otsustavat tähtsust Euroopa Liidu liikme kohustuste täitmiseks vajaliku seaduse eelnõu vastuvõtmisel». Tekib õigustatud küsimus, miks jättis õiguskantsler parlamendi eest muretsedes parlamendi kõrvale.

On juriidiliselt kaks ise asja, kas esitada seisukoht ehk arvamus või juriidiliselt siduv kohtuotsus. Esimesel juhul võtab taotluse esitaja (riigikogu) riigikohtu seisukoha teadmiseks ja arvestab seda oma hinnangute andmisel, valikute ja otsustuse tegemisel. Kuid tal on vabadus võtta arvesse ka muid enda pädevusse kuuluvaid, riiklusele olulisi ja põhiseaduses määratletud asjaolusid ja eesmärke.

Välislepingu või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise korral on välislepingu sõlminud organ kohustatud sellest võimaluse korral väljuma või algatama välislepingu denonsseerimise või selle muutmise nii, et oleks tagatud selle kooskõla põhiseadusega. Mis kõnealusel juhul tähendaks meie eemalejäämist ESMist.

Miks otsustas õiguskantsler panna riigikohtu sundseisu? Riigikohtul on valik, kas õiguskantsleri taotlusega nõustuda või see tagasi lükata. Formaalsele juriidikale toetudes võib õiguskantsleril ju ka õigus olla. Kui see valik tehakse ehk õiguskantsleri argumente tunnustatakse, on sundseisus valitsus ja ka parlament. Nad sõltuvad riigikohtu otsusest ja selle sõnastusest, peavad kas lepingust lahti ütlema või algatama selle muutmise (mis on vähetõenäoline).

Kuid on ka nn kolmas tee, mis on täiesti seaduspärane ja kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Kui lähtuti eeldusest, et tegu on rahvusvahelise lepinguga, siis nendega liitudes võib ühinev riik teha klausleid (reservatsioone). Sellise võimaluse näeb ette rahvusvahelise lepinguõiguse Viini konventsioon.

Klauslite tegemine rahvusvaheliste lepingutega ühinemisel ei ole midagi enneolematut, vastupidi, see on üsna tavapärane. Seda teed kasutades ühineks Eesti küll ESMiga, kuid mitte tema kiirmenetlusega. Kui EL hindab õigusriiklust ja tema konstitutsioonilised printsiibid tulenevad tõepoolest riikide konstitutsioonilistest printsiipidest, siis ollakse sunnitud seda aktsepteerima.

Kuid välistada ei saa ka seda, et riigikohus, kaaludes põhjalikult põrkuvaid väärtusi, s.o ühest küljest parlamentaarse demokraatia (ehk õiguskantsleri argumente) ja teisalt teisi põhiseaduses kajastatud eesti riikluse ja rahvuse alusväärtusi ning -eesmärke (vabadust, rahu, eesti rahva ja riigi säilimist läbi aegade, riigi stabiilsust jmt), Euroopa Liidu eemärke ja väärtusi ning sellest tulenevaid kohustusi, leiab, et õiguskantsleri taotlus tuleb rahuldamata jätta.

Elame, näeme.

Autor on endine riigikohtu esimees ja olnud Eestist nimetatud kohtunik Euroopa Inimõiguste Kohtus.