Tänavust Lennart Meri konverentsi üldistavalt käsitledes võiks Jakob Hurta parafraseerides nentida: väikerahvas, kes kunagi ei saa suureks jõult ega arvult, võib seda saada nutikuselt. Suurriigid on kõikvõimalikult kvantiteedilt alati väikestest üle, kuid praegusaja maailmas loovad edulugusid tihti need, kel on pakkuda uusi värskeid ideid ja uusi lähenemisi. Seda nii ettevõtluses kui poliitikas.
President Lennart Meri, kelle nime meie tuntuim rahvusvaheline konverents kannab, armastas kõnelda väikeriikide erilisest tundlikkusest. Seepärast on just väikeriigil vaja haritust ja maailmas toimuva mõistmist. See on ellujäämise küsimus – pruugib vaid meelde tuletada meie valusat ajalugu.
11 aastat tagasi ütles Meri Tartus Jaan Tõnissoni mälestusmärgi avamisel okupatsioonieelset aega meenutades, et väikeriigid «on nagu baromeetrid selle suure maailma konfliktides, see on õige, aga eelduseks sellele on vaba sõna, eelduseks sellele on rahva õigeaegne informeerimine maailmast ja just siin jäi Eestil seda nägemust, seda maailma tunnetust, et näha lähenevat ohtu, väga palju puudu».
Kust seda maailma tunnetust siis saada? Lennart Meri konverentsile sai, eriti esimestel aastatel, osaks ka ebaõiglaselt kriitilisi hinnanguid, kuid tuleb tunnistada, et need hindajad olid väljaütlemistes liiga tormakad. Mida aasta edasi, seda tugevamaks on muutunud traditsioon, enesekindlamaks korraldus, tihedamaks teemad. Tunnistagem: pole just palju üritusi, kus ühises ringis istuks nii palju Vana ja Uue Maailma tipp-poliitikuid, ühiskonnateadlasi, analüütikuid arutlemas demokraatia käekäigu, Euroopa tuleviku, Venemaa, Lähis-Ida ja muu aktuaalse üle.
Väikeriigi ettevõtmiste edukus ei saa tulla koosmeeleta. Meeskonnamäng on ka Lennart Meri konverentsi alustugi. Peakorraldaja Kadri Liigi lõpusõnade järgi ei oleks selline asi meil võimalik ilma presidendi, peaministri ja paljude diplomaatide isiklike sidemeteta. See rõhutab taas kord ühiskonna sidususe tähtsust väikeriigis.
Lõpetuseks võiks veel kord tuletada meelde Lennart Merit, kes kunagi kannustas meid otsima Eesti Nokiat. Aastate jooksul sai Nokia otsimisest klišee, lõpuks visati nende spungiotsingute üle juba kõvasti nalja. Praegu, kus Nokia-nimelise ettevõtte üleilmne sära on tuhmunud, näib Meri üleskutse meenutamine piinlikki.
Kuid Meri vastas sellele küsimusele ühes oma kõnes irooniliselt: «Meil on neid lolle, kes arvasid, et ma Nokia all pean silmas väikest musta karpi, mis surutakse vastu kõrva.»
Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse korraldatav Lennart Meri konverents on saanud aastatega külge kvaliteedimärgi. Seda teatakse, hinnatakse ja siia tahetakse taas tagasi tulla. Me suudame koondada mõtlejaid ja kokkuvõttes näidata seeläbi ka enda tugevust ja potentsiaali nende laudade ääres, kuhu oleme riigina välja jõudnud.