Hanneli Rudi: aga miks?

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

Paariaastastel lastel on oskus iga asja kohta küsida: «Aga miks?» Täiskasvanutele võib selline pidev miksitamine tüütu tunduda, kuid samas paneb mõtlema, miks mõni asi on ikkagi nii ja mitte teisiti. Miks hommikul enne kella kuut väljuvad Keilast elektrirongid kümneminutiliste vahedega ja seejärel on pea 45-minutiline paus? Miks ei võiks rongid sõita näiteks iga poole tunni tagant?

Kolm aastat tagas oli meedias juttu sellest, kuidas Kiviõlist Tallinna sõitis viis bussi päevas ja neist kolme viimase väljumisaegu lahutas mõni minut. Selline jabur sõiduplaan kehtis aastaid ning seda hoolimata asjaolust, et oma heakskiidu sõiduplaanile olid aastaid andnud pealinna kõrged ametnikud. Tõsi küll, viimaste aastate jooksul on olukord pisut muutunud. Nimelt on üks bussidest käigust maha võetud ja ma üldse ei imestaks, kui selle põhjuseks oleks reisijate vähesus. Kaks bussi on aga alles ja kui uskuda riigi raha eest tehtud portaali peatus.ee, siis need sõidavad kaevanduslinnast pealinna poole viieminutiliste vahedega. Miks ei võiks üks neist kahest bussist väljuda kella poole nelja asemel hoopis pool seitse? Ehk oleks siis reisijaidki rohkem. Kindlasti pole need toodud näited ainsad jaburused Eesti ühistranspordi­sõiduplaanides.

Aga kõige rohkem huvitab mind see, kui palju sõiduplaane koostavad inimesed reisijate peale mõtlevad ja nende soovidega arvestavad. Või kas nad üldse mõtlevad? Ühistranspordi kasutajana on mul aina sagedamini tunne, et ega ikka ei mõelda küll. Kahjuks ei mõtle reisijate peale ka need riigiametnikud, kelle ülesanne on kooskõlastada maakondi läbivad bussiliinid, sest kuidas muidu on sellised paariminutiliste vahedega väljumised võimalikud?

Tegelikult on päris nukker, et iga aasta ühistranspordi dotatsioonideks suuri summasid jagav riik ei tunne huvi, millist teenust tema kodanikud oma maksude eest saavad ja kas üldse saavad. Eestis on juba praegu palju kohti, kuhu bussid ei käi ja rongid ei sõida, ja seda ajal, mil bensiini hind vallutab aina uusi kõrgusi ning oma autoga töölkäimine hakkab muutuma üle jõu käivaks ka juba keskmist palka saavale inimesele.

Aga kui ühistranspordi korraldamine riigile üle jõu käib, siis miks mitte taastada kunagine postijaamade võrgustik? Hobuste asemel võiks käiku panna saaste­kvootide eest soetatud elektriautod, mid­a keegi eriti endale ei soovi. Need suudavad ilmselt ühe laadimisega läbida pea sama pika teekonna kui postihobused omal ajal päeva jooksul. Tõsi küll, Eestis pole juhiload kohustuslikud, aga eks võib sellegi seadusega kohustuslikuks teha. Mis siis Eesti teedel toimuma hakkab, ei taha ma isegi mõelda. Aga midagi muud vist üle ei jää.