Karl Martin Sinijärv: emad rämedast rabast

Karl Martin Sinijärv Foto: Peeter Langovits

Mihkel Mutt kirjutas kolmapäevases Postimehes kirjanduse aegruumilisest paisumisest, olukorrast, kus veel sajandi eest «haritud inimene oli lugenud enam-vähem kõiki selleks ajaks kirjutatud tähtsamaid raamatuid».

Enam see tõesti nõnda pole, valikud ja vajadused on teised. Nii nagu ei ole enam eriti palju universaalseid teadusemehi, kel «maailma asjadest» põhjalik ülevaade olemas, nõnda on toimunud ka (ilu)kirjanduse sopistumine ja nišistumine.

Või õigemini on suur hulk soppe, nišše, eksi- ja palverände meile lühikese aja jooksul nähtavaks ja kättesaadavaks muutunud. Kirjandusruum paisub koos inforuumiga, ah, mis, kogu universum paisub. Saja aasta eest ei teadnud me seda ju ka.

Mõnes mõttes on terve maailm noil teabeplahvatuse aastatel nagu nõukogude inimene esimest korda läänelikus supermarketis – tahaks kõike ja tahaks veel, aga mida nüüd õieti vaja oli, see ei tule enam meeldegi.

Nagu teame, ei kesta see efekt kaua ja võib selguda, et seda, mida tegelikult vaja oli, marketis ei leidu, tuleb minna turule või asi ise valmis nokitseda-kasvatada. Ent esimesed minutid pärast uksest sisenemist löövad pildi natukeseks taskusse küll.

Olen sest varemgi mõlgutlenud, et eesti kirjandus on üsna hiljuti jõudnud tasemele, kus kõike ilmuvat läbi lugeda ei jõua ega ole ka võimalik ühel inimesel kogu pilti haarata, kõige ajaloo jooksul tehtuga kursis olla. Mõnelegi see ei meeldi, sest ollakse harjunud me pisikesest kirjandusest kõike teadma. Ja nüüd äkki ei tea.

Teeb meele mõruks küll. Kõnnid urisedes mööda selvehalli värviliste purkide ja pudelite vahel ega leia kassitoidu ja likööride vahelt enam heeringat ja hernesuppi üles. Kuigi tead, et need on seal kusagil.

Lihtne on kiruda suurpood või moodne kirjandus maapõhja, jättes targu meenutamata, et hall ligane saepuru põrandal ning võimalus valida porgandikuubikute ja abrasiivse puhastuspasta vahel ei olnud teab mis meeliülendav.

Kuigi jah, kindlasti lihtne, selge ja arusaadav. Püsiväärtused, pomiseb kultuurimuretseja ja mõtleb sel päeval kuuendat korda kuuekümnendatest. Või kolmekümnendatest. Palju kaugemale ei saa siitpoolt vaadates mõelda, eesti kirjandus saab kohe otsa. Pole meil palju teda, aga näe, just on niipalju saamas, et ühte inimesse hästi ära ei mahu. Õnneks on meid rohkem kui üks.

Jah, olid ajad, mil kirjanike kirjutatust paistis esimese asjana kaugele välja, mida nad lugenud olid. Paljudest tänapäevastest raamatutest paistab sama kaugele, mida autor lugenud  e i  ole. Noil vanul ajul – meenutagem, et lugenud oldi suuresti ühtesid ja samu asju – jäid paremini silma ja kirjanduslukku need, kes olid lugenud natuke rohkem ja natuke teisi asju.

See, mida lugenud ei olda – tähenduslik on seegi. Eriti vähe lugenud tegelase teostes (ja tegelase teoste tegelastes) võib avastuda «seninägematu algupära» ja eks neid üllaid metslasi tüki ka kirjanduspildile, kolm loetud raamatut vöö vahel, kolmteist käsikirja karmanis ja särgiseljale juba suure kirjaga «kirjanik» maalitud.

No las nad olla, nimi ei riku isikut. Kui ma oma autol mõistan varuratta alla kruttida, ei tee see minust veel autoremondilukkseppa, nõndasamuti võib juhuslikult täkkesse tabanud esikteose järel jääda valitsema kõrvulukustav vaikus.

Kirjaniku nimetus kleepub kirjutavale ja loetavale inimesele õigel ajal ise külge. Või, ja see on tõenäolisem, jääb kleepumata. Ma võin ennast jäädagi tuumafüüsikuks või politoloogiks hüüdma, aga kuidagi üksinda hüüan, kui asjaomaseid saavutusi ette näidata pole.

Nii et jah, kuna ka juba kirjanikuks kasvanud kirjaniku tööst suure osa moodustab lugemine, ei teeks paha alustada lugemisega enne kirjutamist. Lugenud inimeste raamatud on üldjuhul huvitavamad. Vahel liigagi huvitavad.

Viidete ja vihjete otsimisest, ridade vahel ja alltekstides müttamisest on teksti tarbijana libe kiirtee (kiirteest kirjutas ka Mutt, võrdles seda lairibaga, huvitav, mis asi see lairiba on, peab Mutilt küsima) konteksti tajumise vajalikkuse ja võimalikkuse juurde, kuni pühakirjade tõlgendamiseni välja.

Mida aeg edasi, seda raskem on kindel olla, mida täpselt autor silmas pidas, ole sa lugenud kui palju tahes. Aga nii kaugele pole ajas vaja minnagi. Suur osa okupatsiooniaegset sõnavara muutub arusaamatuks vadinaks, kui tausta ei tea, ja suurest osast toonasest kirjandusest ei leia puhta lehena lugeja sedagi üles, mis ridade peal kirjas, saati veel toda ridadevahelist.

Või kui võtta näiteks Kivisildniku tekst aastast 1988: «kui kord kalev / koju jõuab / kes siis kuusteist / tuhat maksab». Esiteks ei saa nooremat sorti inimene üldse mäletadagi, et mingil arusaamatul ajal oli tõsimeelne plaan piirata kontrollimatut sisserändu Eesti NSV (seda lühendit ehk teatakse veel) territooriumile, käskides üleliidulise (mõeldi Nõukogude S.V. Liitu) alluvusega tehastel iga sissetoodava töötaja eest liiduvabariigi eelarvesse kuusteist tuhat rubla maksta. Omas ajas julge ja terav tekst, heh-heh. Aga täiesti arusaamatu ilma ümbruseta.

Ja kui nüüd veel sammuke edasi astuda, siis sellele sellile, kes ka Kalevit ega ta poega ei tea, eeposest kõnelemata, muutuvad need read juba üsnagi hermeetilisteks. Täitsa jamaks kohe. Samas võib nimetet sell vaadata, et oi, nõnda oskan mina ka, ja plaksti «kirjanikuks hakata». Ning ei saa öelda, et ma oleksin praegu üleliia komplitseeritud näite sõnakunsti soost juukseidpidi ilmarahva ette tirinud. Kirjandus on räme raba, laukad, mülkad, älved ja hälbed. Ei maksa mütsiga lööma tulla.

Panin siin just kokku oma uut raamatut ja huulile kerkis kerge muhelus. Vaatasin üht teksti ja proovisin kujutada ette, mis jääks tast järele lugeja silmis, kes üldse midagi lugenud ega kuulanud pole. Ei tulnud toime. Proovige teie ka:

Kui mina olin veel väikene mees,
üks kõlin mul kõlises kukru sees.
Nüüd on see kõlin teind rikkaks mind,
ma olen teie tagumikus tarvilikum pind.

Aga väli oli tühi ja igav liiv,
sen tylsyyttä katselin silmät kii
ja metsatöll oli metsatööl
ja õlu oli hele nagu jaaniöö.

Ja hyvä Suomi oli paha maa,
aga paha maad ei taha ma
ja igavene kepp oli mehe töö,
aga maha oli täynnä et maha või löö.

Ma palun teid, oodake veel üks viiv,
meid on viimas tuul ja on toomas liiv
ja kui meie ees ei kasvaks see mets,
siis sulgpall ei olekski etem kui keks

ja suure venna tillukene sabarakk,
kellel ammugi katki on õepoja makk,
laulab aegade algusest lõpuni,
kun taustoja nauhoittaa Apelsin...


Üks on kindel – teatavad vormilised tunnused jäävad tekstile alles sõltumata manustajast. Ent sisu tähendus muutub lugejati tugevasti, tundmatuseni teinekord. Kirjaniku kutseoskused võimaldavad tal oma tekstilapsukesed ilmale tuua, laveerides osavasti sõnaselge ütlemise ja überkrüptiliste mikroomailmade loomise vahel. Ei tohiks jätta kahe silma vahele ka jumalikku sädet (või tuleks ta nimelt sinna jätta?).

Kõik kirjanikud, soost sõltumata, on oma tekstide emad, ja mõnevõrra kergete elukommetega sealjuures, sest loomingu viljastanud impulsi tuvastamine pole lihtsate killast. Emaks olemisega kaasneb lisaks üürikese inspiratsioonihetke ülevusele terve elutäis merd, pigi ja isamaid. Sestap soovin siinkohal kõigile emadele jõudu ja sarmi homseks ning igavesti.

Lõpetuseks, puhtkirjanduslikult: kas sina oled juba valmis emaks saama? Kui ei, siis – kumm on lahe!

P. S. Enese sobivust kirjandusmaailmaga ja kirjanduse sobivust iseenesega saab lasta tasuta kontrollida kirjandusfestivalidel. Prima Vista juba käib, Head Read algavad vähem kui kahe nädala pärast. Näeb emasid!