Eesti meremuuseumi vesilennukite angaar. Lennuki paigaldamine alalisele ekspositsioonikohale angaari lae all.

FOTO: Toomas Huik

Just sel nädalal oleks paslik klaarida ära üks vana, nagu kõrtsis öeldakse, lahti jäetud arve. Pisut enam kui kaheksa aastat tagasi muretsesin lehe kommentaariveerul meremuuseumi ja selle ühe sümboli, legendaarse jäämurdja Suur Tõll käekäigu pärast («Lipulaev tagahoovis», PM 31.01.04).


Laeva hoidmine Admiraliteedi basseinis oli kulukas. Unistus säravast supermeremuuseumist sealsamas oli asendunud reaalsusega halli supermarketi näol.

Suure Tõllu paigutamine lohutus seisus Lennusadamasse tundus toona kui küüditamine. Mure tuli südamest ja teadmisest, kuidas kultuuriasjad tihtipeale karile jooksevad. See mure on nüüd murtud.

Tänasest meremuuseumina avatud Lennusadamas algas uus elu. Sadamast on taas saanud avatud värav, vabaduse sümbol. Lennart Meri, kelle ees see värav kord suletuks jäi, on merd ja meie sajandeid kestnud kultuurilugu siin mere kaldal paeluvalt tervikuks ühendanud.

Meri on kõiksus, sest nagu Meri «Hõbevalges» kirjutab: «/---/inimest maeti laeva. /---/ Ta vajas laeva ka pärast surma, et jõuda hauatagusesse maailma ja sealgi laevasõidule truuks jääda.» Kogu me teekond on ju nagu mereseiklus, ütleks Robert Louis Stevenson, kelle üks luuletus algab reaga «My bed is like a little boat…» («Mu säng on nagu väike paat»).

«Meri on sajandite vältel viinud paljusid meist sinise silmapiiri taha, pannud ehitama laevu, ahvatlenud riskima, sundinud maha jätma kodu ja perekonna. Meri on väikestest riikidest teinud impeeriume, toonud jõukust, andnud võimu. Meri on sünnitanud tugevaid isiksusi,» võtab tunnustatud allveearheoloog Vello Mäss oma raamatus «Laev kui sümbol» tabavalt kokku.

Lennusadama uus elu avab uue värava ja uued unistused kogu Eesti riigile. Egas ilmaaegu peeta meremuuseume üheks kõige erilisematest muuseumidest maailmas. Neis on mingi seletamatu fluidum.

Olen seda tundnud ühtviisi nii Põhja-Hollandis Den Helderis, kus otse muuseumi läheduses tegutseb Koninklijke Marine (kuningliku mereväe) baas; Norras Frami muuseumis, kus külmadel meredel purjetanud vapratele meestele mõeldes tunned külmavärinaid; Rootsis Vaasa muuseumis, mida peetakse piisavaks imeks, et ainuüksi selle pärast Stockholmi külastada…

Kõige selle taustal ei tahaks ma seekord muretseda. Tahaksin hoopis uskuda, et meie merekultuur, mis juba ehitatud ja veel ehitatavate puulaevade kaudu ning uue Lennusadama läbi uue hingamise on leidnud, kannab endas märgilist tähendust. Sellest, et meri avab Eestile üha laiemalt ka oma majandusliku potentsiaali. Aga see on juba hoopis teine jutt.