Põllumajandusministeeriumi silt.

FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht

Eilne põllumajandusministri algatusel sündinud otsus viia maaelu edendamise sihtasutus tuleval aastal üle Tallinnast Viljandisse kõlab küll ühe igati loogilise sammuna. Miks peakski selline maaelu edendav riiklik asutus asuma just pealinnas kallil üüripinnal, et sealt maaelu puudutavaid otsuseid teha? Kindlasti on selle õige koht maaelule ja oma põhiklientuurile põllumeestele lähemal.


Kuna jutt on siiski vaid ühe kümmekonna töötajaga kontori üleviimisest, siis suurt riiklikku pööret siit välja lugeda oleks liialdus. Väike sümboolse tähtsusega ja eeskuju andev samm Eesti arengu sisemise tasakaalu poole see siiski kahtlemata on. Ehkki tallinlastele võib see sageli teisiti tunduda, elab enamik eestlasi mujal kui pealinnas.

Seda näitab lihtne matemaatika, kui lahutada Eesti elanike arvust tallinlaste arv. Sel taustal vaadates on praegu pealinnas ja mujal Eestis asuvate riigiasutuste proportsioonis kindlasti tasakaal paigast ära.

President Toomas Hendrik Ilvese tänavuse iseseisvuspäeva kõne kõlavamaid sõnumeid oli mure, et riik kipub justkui maalt ära kolima. Ilves tõi oma kõnes näiteks Eestimaa südames asuva Paide, kuhu polegi enam jäänud eriti muid riigiasutusi kui töötukassa kontor.

Oma riik ongi kallis, tõdes president, kuid kõike ei saa mõõta vaid majandusliku ratsionaalsusega. Ehk oleks veelgi odavam üldse mitte oma riiki ülal pidada, küsis ta samas retooriliselt.

Paistab nii, et valitsus on nüüd sest teemast kinni võtnud. Ja valmis senist, valdavalt ainult ametkondade efektiivsuse keskset lähenemist muutma, mis seni on toonud ikka kaasa vaid kohalike riigiasutuste sulgemise. Kas see jääb vaid episoodiliseks huviks, mis varsti möödub, seda näitab muidugi aeg.

Eelmine nädal tõi uudise justiitsministeeriumi vanglate osakonna viimisest Ida-Virumaale Jõhvi. Ka see kõlab igati mõistliku regionaalpoliitilise otsusena, ehkki siin taga on pigem natuke teine motiiv. Siin on tõukejõuks valitsuse Ida-Viru suurema eestistamise tegevuskava, mis on retooriliselt juba aastaid olemas, aga reaalsete tegudeni pole seni eriti jõutud.

Kindlasti võib tekkida küsimus, kas näiteks Viljandis, Jõhvis või teistes maakonnakeskustes on ikka piisavalt palju vabu hea kvalifikatsiooniga töötajaid, kui rääkida vähegi suuremate riigistruktuuride võimalikust pealinnast ärakolimisest. Võib-olla kohe esimesel hetkel ei olegi. Aga mingist sammust tuleb alustada.

Kui suur osa eesti rahvast on suutnud liikuda töö tõttu lõunast põhja poole, siis vajadusel ka põhjast lõunasse liikumine ei ole tingimata vaevalisem. Tallinlase töölkäimine väljaspool pealinna peaks ju olema täpselt samamoodi normaalne kui vastupidi.