/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2012/05/11/1101084t1haddb.jpg)
Päev enne Tallinna Lennusadama avamist lahkus Eesti Meremuuseumi direktor Urmas Dresen (53) töölt kell pool kolm öösel. Paar tundi und ja juba poole seitsmest oli mees taas Lennusadama vesilennukite angaarides.
Muuseumijuht juhuse tahtel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu ikka nii suure asja puhul, on viimased päevad olnud hullumeelsed. Dresen rabeleb paremale ja vasakule, jagab mitmes keeles intervjuusid, telefon on vastamata kõnedest punane.
«Ei, stressi ei ole. See on normaalne. Masinavärk ju töötab,» on Dresen ometi silmanähtavalt lõõgastunud olekus. Kõik ju sujub.
Lennusadama valmimine just sellisena ja sellises kohas, aga ka Dreseni sattumine hiiglasliku projekti etteotsa on tegelikult üks pikk juhuste ahel: ta ei tahtnud noorena saada muuseumijuhiks, vaid hoopiski ajakirjanikuks. Seda ametit läkski mees Tartusse õppima, vahetus ajaloo peale tuli alles hiljem.
Kui tuli aeg töökohta valida, läks Dresen taksofoni juurde ja helistas tollasesse ENSV kultuuriministeeriumi, et küsida, mis tööd on neil noorele ajaloolasele pakkuda. «Üks koht on vabaõhumuuseumis, teine koht meremuuseumis,» vastati.
Vaevalt et Dresen tollal arvas, et sellest saabki tema karjäär, kuid nii see ometi läks: 1979. aastast alates on kogu tema tööelu olnud meremuuseumis, sellest viimased 12 aastat direktorina.
Samamoodi juhustest läbipõimitud on ka eile avatud Lennusadama saaga. Siin algab lugu tegelikult 1988. aastast, kui Venemaalt toodi tagasi Eestisse jäälõhkuja Suur Tõll. Selgus aga, et Eestis ei olnud laevale õiget kohta. Nii veetigi teda ühest sadamast teise, ühe kai äärest teise äärde. Enamasti seisis alus Tallinnas, kuid vahepeal ka Pärnus.
Ebaõnnestumiste jada oli pikk, kuni lõpuks leidis Suur Tõll koha just Lennusadamas: nagu selgus, oli see üks viimane tükike Tallinna merekallast, mis 1990. aastate erastamistuhina järel kuulus veel Eesti riigile. Ning kui omakorda lõppesid vaidlused sealsamas Suure Tõllu kõrval angaarides toimetanud vene puiduärimeestega, oli lõpuks ka juriidiline ja füüsiline tee valmis, et idee – siia peab tulema muuseum – lõpuks küpseks saaks.
Võib öelda, et meremuuseumil vedas ka lõpusirgel. Otsus ehitada ja rahastada sündis 2008. ja 2009. aastal – oleks asi kas või natukene veel veninud, siis ilmselt poleks kriisi tõttu enam raha leitud. Viimane õnnelik juhus. 15 miljonit eurot ja kaks aastat ehitust hiljem on aga Eesti moodsaim (ja võib-olla ka huvitavaim) muuseum valmis.
Kui meremuuseumi Lennusadamas ringi käia ja viimist lihvi andvatelt töötajatelt Dreseni kohta küsida, ütlevad mitmed: see on tema elutöö. Mees ise on tagasihoidlikum. Kas just elutöö, muigab ta, aga see, et muuseumijuht saab ehitada oma muuseumi – ja isegi parema, kui ta alguses üldse ette kujutadagi oskas –, on ikkagi haruldane.
Avamispäeval on Dresenile oluline veel üks tähtis asi – nimelt see, et tema 87-aastane ema tuleb pidulikul päeval kohale, sest just ema oli see, kes palju aastaid tagasi õpetas talle kajakate ja laevade joonistamist. Võib-olla oli just see esimene tõuge, mis Urmas Dreseni lõpuks mere ja muuseumi juurde juhtis.