Umbes nii võiks Pirandello näidendis (lihtsustatult) lõppeda (?) protsess Anders Breiviki üle. Jah, üks võimalus oleks (näiteks mõnes USA osariigis ehk nii lähekski) saata kurjategija elektritoolile ning seda vaataksid katarsise mõttes ohvrite sugulased ja lähedased. Ja afektiivne õiglustunne oleks rahuldatud.
Sinnapoole kalduvad mu meelest ka surmanuhtluse nõuded meil Eestis. Teised soovivad külmaverelist ja kalkuleeritud õigusprotsessi – avalikku ja ausat kohtupidamist, mida kajastatakse kõikvõimaliku meedia toel, lastes kohtualusel kaitsta end kõigi seadusega ette nähtud õiguste kohaselt. Siit siis ka oluline eritlus: kas kurjategija on süüdiv või süüdimatu. Ratsionaalse euroopluse võit. Tunnistan, et olen ise mõlemas leeris.
Heal meelel võtaksin Breivikil kapslist ajud välja ja õgiksin ära (vrd filmiga «Hannibal», kus poisina oma pisiõe söömise üle elanud mees täiskasvanuna lurjustel ajud välja kisub ja need pintslisse pistab). Aga mitte just eriti hea meelega, aga samas väga rangelt ma kontrollin seda pimedat instinkti, sest see pole lahendus. Vägivald sünnitab vägivalda. Ja veelgi hullem – ühiskonna uue totaliseerumise.
Kas pole siis mingit muud võimalust? Minu meelest on, ja see on tegelikult seotud tänase kirjatüki teemaga, informatsiooni energeetikaga. Kas ja kuidas energiseerida head ja kurja?
Küsimus pole ainult ühe või teise poole (kusjuures kes ütleb, kuidas täpselt need pooled just praegu asetsevad?) teadlikus energiseerimises, vaid ka n-ö neutraalses informatsioonis (kuivõrd seda on olemas) ja infosüsteemi(de) juhtimises üldse.
Kellegi (praegusel juhul Breiviki) väärdunud käitumist (olgu ta hull või teadlikult kuri ja olgu sellel mis tahes mõistetavad põhjused lapsepõlves vms), kui see on juba teada saadud tõsiasi, ei tohiks meedias üldse kuidagi kajastada, ka kohtusaalikäitumist mitte.
Sest sellest, nagu mitmed analüüsijad on selgesti öelnud, see inimene just jõudu ja energiat saabki. Julmim ja õiglaseim viis oleks n-ö programmeerida kurjategija kompuuter nii, et temale saab informatsiooni saata, aga tema ise väljapoole seda anda ei saa. Samuti ei tohiks tal olla juurdepääsu mitte mingitele oma energiapunktidele võrgustikus.
Miks see on julm? Sest olla pidevalt ühepoolselt informeeritud, kaasa arvatud pidev ahistus- ja rämpsinfo, on julmemaid karistusviise üldse. Seega peaksid afektitaotlejad olema rahuldatud. Sest mõelgem korraks – meie ise oleme sessamas olukorras iga päev.
Institutsioonid sunnivad meid iga päev avama kompuutri ja lugema või lugemast keelduma, aga ka selles suhtes pidevalt hulgaliselt sundvalikuid tegema, kümneid ja kümneid e-kirju.
Me ei saa oma meilboksi kunagi totaalselt ignoreerida, isegi puhkuse ajal mitte. Muide, ma soovitan sotsioloogidel teha uuringu (kui seda veel pole), kui suur on mahuline erinevus välja saadetud ja saadud e-kirjade vahel.
Aga meil on vähemasti see võimalus, et me osa rämpsu kustutame, osa lihtsalt sinnapaika jätame, osale hiljem reageerime või õnnelikult unustame. Ja me võime valida kompensatsiooniks hoopis muid võrgusilmu, luua oma rünnakuvõrgustiku, ahistada teisi. Me võime saata oma rämpsu kontrollimatult teistele. Ja oma ideid.
Aga kui kompuuter piltlikult selliselt seadistada, et seda ei saa teha, siis oleks Breviki kangelasmeel korraga otsas. Ja see oleks võimalikest karistustest kõige totaalsem. Siis poleks isegi karistusmäär oluline – kümme või viisteist või eluaegne.
Seda inimest sellisena lihtsalt poleks. Sest tema forte on just see, et temasugune teiste rämpsposti ei loe, ainult oma ringkonna valitud saadetisi ja eriti omaenda kirjatöid. Aga nüüd ei saaks ta ka iseendale posti saata. Vaene Muhv! Ausalt öelda ma juba kahetsen. Ma ei soovi mitte ühelegi inimesele sellist asja. Või äkki teeks suurmõrvarite puhul ikkagi erandi?
Või näiteks, et Breivikile hakatuseks viis aastat ühepoolset ahistavat infovoogu ja «hea käitumise» korral võiks mõlemapoolse kommunikatsiooni taastada juba kolmeaastase ühesuunainfo järel?
Tegelikult on casus Breivik minu kirjatöö kirjutamisel siiski pigem kõrvaltegur. Jah, te juba aimasite – põhiline on mu oma hirm, et äkki ma ise «lähen ja tapan ära» (ma arvan, et paljud meist elavaid sääraseid hirme iga päev korduvalt läbi) need, kes mind oma üheorientiirse infoga iga päev nüristavad ja suretavad.
Nii et Breivikilt karistusena mõeldud mõlemapoolse kommunikatsioonivabaduse õiguse võõrandamise ettepanek on tegelikult peegeldus sellest ahistamisest, mida ma infosüsteemide võimu tõttu ise päev-päevalt tunnen. Kusjuures see võim on süstemaatiline ja valdavalt ühesüsteemne.
Ülikoolis (aga muidugi ühiskondlikes institutsioonides tervikuna, kusjuures «meie» Eestis oleme selle üle eriti uhked) on üha hoogustuv tendents standardiseerituse vägivalla suunas.
Olgu need õppekavade ühesugused formularid, kuhu mahub sisse vaid teatud tekstikvantum, ühesugune «teaduslik» sõnastus, katsed reglementeerida ja standardiseerida nende mõistete kasutamist, mis võivad esineda õppekursuste pealkirjades (vahepeal leidsid mõned standardiseerimisgeeniused, et nendes ei tohi esineda näiteks termin «teooria» jne), kohustus, et õppejõud oleksid iseenda assistendid õppeinfosüsteemis õpperühmade koostamisel, hinnete sissekandmisel jne. Kusjuures selleks on jälle vaid üks elektrooniline süsteem, sest siis olevat kõigil lihtsam.
Ja ega ma polegi info-oskuste vastu. Oskused on kasulikud. Aga mu vabasid valikuid eelistav hoiak protesteerib, et kõik peavad kõike täpselt ühte moodi tegema ja et tegelikult võimalus sellele vastu hakata puudub. Siiski, veel võib õppejõud sõita automaatkäigukastiga autoga või siis n-ö tavalisega, jalgrattaga või käia hoopis jalgsi.
Seda, et ainult üht viisi saab liikuda, pole ülikool veel kehtestanud. Miks siis mitte õppeinfosüsteemi sisestamise asemel, olgu see nii lihtne kui tahes (aga no ei sisesta ju iga jumala päev, ja järgmiseks sessiooniks on meelest läinud, sest neid süsteemikesi on ju veel), viia oma käega täidetud infoleht näiteks ise õppeosakonda?
Issake, aga siis peab keegi ju selle seal sisse kandma! Nüüd on see aga otsekui imeväel iseenesest tehtud – see, et äpust õppejõud (uskuge, neid on peale minu veel hulgim) süsteemi ja oma mälu maapõhja vannub, see pole oluline. Bürokraadist administraatorit selliste näidetega ei veena.
Tema tahab «konstruktiivset», seda ainsat ja õiget, süsteemi efektiivsemaks muutvat kriitikat. Olla «konstruktiivselt kriitiline» tähendab tegelikult süsteemi nii süvendatud tundmist, et no milleks siis veel protestida, siis võib sellega hakata juba teisi ahistama. Aga ma olen valinud tee tegelda süvendatult muude asjadega, ehkki tegelikult enam ei teagi, mille kõigega peab tegelema, et kogu aeg muudetavas ja samas ühesugususele pürgivas süsteemis kuidagi toime tulla.
Ja see on just see, miks ma tunnen end sellest aspektist nii, nagu tunneks Breivik, kui teda saaks karistada vaid temale suunatud ühepoolse infoga. Minu praegune artikkel ongi sümboolne esitus sellest, mida Breivik lubab endale kohtusaalis: nutta ja naerda. Absurdne on lihtsalt see, et Breivikil kui potentsiaalsel hullul ja tegelikul kurjategijal lastakse seda teha. Vastupidi – seda võimendatakse.
Mina aga kui potentsiaalne terve (ei või muidugi kunagi teada, hulluse vormid on väga erinevad) ja tegelik mittekurjategija tsenseerin seda protesti endas iga päev ja kannan seega karistust, mis peaks olema rakendatud vaid kurjategijatele.
Miks ma ei pane maski pähe ega jookse «Cock Rioti» vormis kirikusse Jumalaema paluma, et ta Süsteemi Eestist minema kihutaks? Kas sellepärast, et sel pole ühtset nimetust «Putin»? Et see on anonüümne bürokratiseeruv ja üheülbastuv magedus, mida kontrollib ebahumaanne vaimutu järjest suurenev bürokraatlike administraatorite ja infofriikide park?
Aga pole viga, kui ma ära suren, saab süsteem perfektseks. Mõistagi muidugi siis, kui surevad ka need, kes ikka veel kirju posti teel saadavad. Aga kas kunagi ka need, kes ühesüsteemsuses (selles või tolles järgmises) toime ei tule, isegi siis mitte, kui nad on oma ala juhtivteoreetikud lausa maailma mastaabis?
Probleem pole mitte selles, kas näiteks Hitler oli hull või et näiteks Stalin äkki polnud, isegi mitte niivõrd selles, mida nad tegid, kuivõrd selles, et nendest koos vastava sünergiaga võis saada üks ja ainuke süsteem (ma räägin ühesüsteemuse vastu, mitte süsteemituse poolt).
Hiljem värdjalikuna paistev hälve võib saada üleüldiseks ja ühetaoliseks normiks. Aga miks sellel siis lasti sündida? Sest sel hetkel võis see pidevas ühepoolselt energiseeritud infovoos tunduda «lihtne», «selge», «parim», «loogiline», «eeskujulik», «korrastav», «ainuõige». Ühesüsteemsus postuleerib end silmakirjalikult kui breiviklikkuse vastu ehitatud kaitsetõket, aga tegelikult on see varem või hiljem vaid breiviklikkuse totaliseerunud vorm. Ja võimu ja positsiooni nimel või üksinduse hirmus harrastavad seda ka need, kellega iga päev suhtleme. Äkki meie isegi?
Ülar Ploom on kirjanik, Tallinna Ülikooli romanistika professor
/nginx/o/2010/12/17/485747t1h9754.jpg)