FOTO: Illustratsioon: Eero Barndõk

Sel nädalal riigikohtus alanud vaidluse taustal on oluline tähele panna ka murrangulisi muutusi majandus- ja geopoliitilises taustsüsteemis, kirjutab Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) nõunik Andres Sutt.

«Ma pean teile ütlema, et olukord maailmas on väga tõsine. See peaks olema ilmselge igale arukale inimesele.» Nende sõnadega alustas 5. juunil 1947 toonane USA riigisekretär George C. Marshall Harvardi ülikooli lõpuaktusel oma kuulsat kõnet, mis teavitas maailma Marshalli plaanist. Plaanist, mille eesmärk oli taastada Euroopa majandus ja tagada rahu Euroopas. Plaanist, mis pani aluse USA ja demokraatliku Euroopa sõjajärgsele liidule.

Marshall rõhutas, et Euroopa majanduste ülesehitamise kava on ­eurooplaste koostada ja initsiatiiv selleks peab tulema Euroopast. USA panus on nõu ja rahaline abi ulatuses, mis on Ühendriikide seisukohalt otstarbekas. Programm peab olema ühine, seda peavad toetama paljud, ja ideaalis kõik Euroopa riigid.

Riigisekretär võttis oma kõne kokku järgmiselt: «Kogu tulevikumaailm sõltub pädevast otsusest. Ja see otsus sõltub minu arvates omakorda sellest, kuidas mõistavad Ameerika inimesed, millised on need peamised tegurid, mis määravad nende tuleviku.»

Eelmisel pühapäeval, pea kuuskümmend viis aastat hiljem, otsustasid Prantsuse ja Kreeka valijad, et nende senine valitsus tuleb välja vahetada. Paljuski põhjuseks eelarvekärped, tööpuudus ja kartus, et kasinuspoliitika jätkamisel on tulevik veelgi tumedam. Prantsuse presidendist sai üheteistkümnes Euroopa riigijuht, kes majanduskriisi järelmina on oma koha kaotanud.

Sel teisipäeval alustas Eesti riigikohus menetlust otsustamaks, kas ­Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamisleping on kooskõlas Eesti põhiseadusega. Ajendiks õiguskantsleri hinnang, et asutamislepingu üks säte – artikkel 4 lõige 4 – ei vasta põhiseaduses sätestatud parlamentaarse demokraatia põhimõtte, parlamendireservatsiooni ja riigikogu eelarvepädevuse sätetele. Kuidas on need kolm ajas ja/või ruumis eraldatud sündmust omavahel seotud?

Muutuvad jõujooned

USA majandus aeglustub taas ning tööturu olukord ei parane nii, nagu veel hiljuti arvati. USA riigirahandus vajab jätkuvalt tõsist remonti. Kuid presidendivalimiste eel järjest enam polariseerunud poliitika on loonud soodsa pinnase rahanduslikeks tööõnnetusteks. Nii tähendaks kokkulepetele mittejõudmine järgmisel aastal suurte eelarvekärbete automaatset rakendumist. See annaks USA majandusele tõsise hoobi.

Euroopa ja USA Teise maailmasõja järgne strateegiline allianss on muutumas. Tundub, et Ühendriigid ei näe enam Euroopat oma kõige tähtsama strateegilise liitlasena, ent Euroopa elab arusaamas, et liit on endine. USA välispoliitika tähelepanu keskendub järjest enam Aasiale ja teistele arenevatele turgudele. Sinna, kust tuleb tuleviku majanduskasv.

Tsunamikahjustustest ja tuumaenergia katastroofist veel täielikult toibumata Jaapani energiatootmise ja -võrgu varustuskindluse test toimub tõenäoliselt suveperioodil. Ajal, mil elektritarbimine on kõrgeim. Tõsisemad tõrked varustuskindluses seaks taas ohtu globaalsete tarneahelate toimimise.

Samuti on Jaapani riigivõlg arenenud riikidest konkurentsitult suurim. Hiina majanduse tulevikust rääkides kasutatakse üha sagedamini kriisi eel Eestiski kõlanud pehme või järsu maandumise käibeväljendit. Argentina ja Boliivia president otsustasid hiljuti riigistada kohalike energiaettevõtete osalused, mis seni kuulusid Hispaania ettevõtetele. Boliivias viis taasriigistamise läbi sõjavägi. Seda loetelu võib jätkata. Maailm ei ole hetkel just kõige turvalisem ja sõbralikum paik.

Euroopa ühtsus

Euroopale heidetakse ette aeglast otsustusprotsessi, rohket juttu ja väheseid tegusid. Euroopat nähakse probleemina, mida Euroopa sisemised vastuolud ja erimeelsused võimendavad. Kreeka ja Prantsusmaa valimistulemused annavad euroskeptikutele kindlasti häält juurde. Nii Euroopas, kuid veelgi enam väljaspool Euroopat. Ja eemalt vaadates on Euroopal vähe liitlasi või sõpru. Seda tähtsam on, et Euroopa seisaks ühtsena.

Kreeka: pikendatud määramatus – sellist pealkirja kandis ühest suurest Euroopa pangagrupist esmaspäeval minu ­e-postkasti laekunud kiirkommentaar Kreeka valimistele.

Valimistulemus, mis jättis senise koalitsiooni ilma enamusest, vormus selles loos kokkuvõtvaks väiteks: nädalavahetuse valimised mitte ainult ei komplitseerinud, vaid süvendasid ebakindlust isegi Kreeka lähituleviku osas. Arvamus, mis ei erine paljudest teistest neil päevil finantsmaailmas toodetud lugudest.

Ühe minu hea Kreeka tuttava arvates, kes kandideeris pühapäeval toimunud valimistel euromeelse väikepartei esindajana, on tõenäosus suur, et Kreekas tuleb juuni keskel korraldada uued valimised. Esimesed kaks ebaõnnestunud katset valitsus moodustada kinnitavad eelöeldut. Ebamäärasus ja hirm tuleviku osas selgitavad emotsionaalsetel finantsturgudel taas valitsevat pessimismi.

Nii on praeguses majandus- ja poliitruumis ESMi kui euroala alalise päästemehhanismi sujuv toimima hakkamine euroala stabiilsuse seisukohalt ülitähtis. Muu maailm eeldab, et Euroopa aitab ennast ise. Näiteks on IMFi euroala riikide majandusprogrammides vähemalt 2/3 rahastamisest tulnud euroala rahakassast, ja Kreeka puhul enamgi. Suuremat osa kui kolmandik ei ole muu maailm nõus oma kaukast Euroopa toetuseks andma. Ja hea, kui sedagi.

Eesti ja ESM

Eesti panust tuleb näha osana tervikust. EFSFi ja ESMi ühendatud laenuvõime on 700 miljardit eurot ehk 41 korda suurem Eesti 2012. aastal ­oodatavast SKTst. Eesti panus ja võetav risk ESMis on seega võrreldav meie majanduse suuruse ja suhtelise jõukusega.

Võrdluseks: Marshalli plaaniga Euroopale eraldatud abi koos USA muude toetustega moodustas umbes kümnendiku USA toonasest SKTst. Ja seda suuresti tagastamatu abina, mitte laenuna.

Ka ESMist rahastatud abiprogrammid valmivad koostöös IMFiga. Ning koostöös saab toimima ka järelevalve programmis antud lubaduste täitmise üle. IMFi abiprogrammid on alati ranged ja pole mingit alust arvata, et praegusel euroskepsise ajastul lubaks IMFis piisavat häälteenamust omavad mitte-Euroopa riigid eurooplastel lihtsamini eksamit läbida.

Pigem vastupidi. Abiprogrammide ranguse kinnituseks on tõsiasi, et kogu tegevusajaloo vältel ei ole IMF kunagi kaotanud raha. Samuti on IMFil eelis­kreeditori staatus. Sama staatus on ka ESMil, välja arvatud IMFi ees. Fakt, mida näiteks rahanduslikult konservatiivses Soomes on esile toodud ­ESMi ühe eelisena.

Ma möönan, et eksisteerib võimalus, kus kvalifitseeritud häälteenamusel põhineva ja erandkorras kasutatava kiirmenetluse tulemusel võidakse langetada abiotsus, mis on vastupidine Eesti seisukohale. Kuid vaadakem ka mündi teist külge.

See sama säte välistab, et üks riik saaks blokeerida otsuse, mis euroala kui terviku seisukohalt on eluliselt tähtis ja vähendab nii rahanduslike tööõnnetuste ohtu Euroopas. Ja minu arvates kaalub see üles nimetatud sättega seostatud ohud nii Eesti kui euroala seisukohalt.

***

Ma ei ole õigusekspert ja otsus ESMi asutamisleppe kooskõla üle põhiseadusega on riigikohtu pädevuses. Kuid ma olen veendunud, et tugev euroala ja ühtne Euroopa on Eesti rahvuslikes huvides. Nii nagu kuuskümmend viis aastat tagasi, sõltub demokraatliku maailma tulevik ka praegu pädevatest otsustest.

Otsustest, mis on vabad poliitilisest kirest või eelarvamustest. Ja need otsused sõltuvad omakorda sellest, kuidas mõistavad demokraatlike riikide valijad, millised on need peamised tegurid, mis määravad nende tuleviku.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti

Noppeid teisipäeval, 8. mail riigikohtus kõlanud seisukohtadest

Indrek Teder
õiguskantsler


Kui me aktsepteerime ESMi asutamislepingu artikli 4 lõike 4, siis me ühtlasi nõustume, et kiirmenetluse olukorras meil puudub võimalus rääkida kaasa ESMi antava finants­abi programmi osas. Teisisõnu: kuna Eestil puudub ESMi artikli 4 lõike 4 menetluses vetoõigus finantsabi programmi suhtes, ei ole riigikogul reaalset võimalust mõjutada meie tagatava tehingu tingimusi. Sisuliselt ei saa me ise määratleda, mille eest oleme valmis 1,302 miljardi ulatuses vastutama, vaid seda teevad teised.

See oleks sisuliselt võrreldav olukorraga, kus ma eraisikuna luban vastutada kellegi kohustuste eest 25 protsendi oma aastasissetuleku ulatuses, aga see, millal ja mis eelduste täitumisel mu vastutus realiseerub, on garantii lubamise hetkel määratlemata ja selle määravad hiljem teised isikud. Sellise veksli andmine, eriti sellises ulatuses ja täht­ajatult, ei ole kooskõlas põhimõttega, et rahvas otsustab riigi jaoks olulisi küsimusi.

Urmas Paet
välisminister


Valitsusel ei ole kahtlusi selle lepingu põhiseaduslikkuses. Euroopa stabiilsusmehhanism on loodud euroala stabiilsuse tagamiseks. Euro on Eesti raha, sellega on ­Euroopa stabiilsusmehhanism otsene ja lahutamatu osa Eesti majandusliku julgeoleku tagamisest, mis on iga Eesti valitsuse vaieldamatu kohus.

Kuid valitsus lähtub ka laiemast poliitilisest eesmärgist: mitte kunagi lubada olukorda, kus otsuseid Eesti tulevikku puudutavates küsimustes langetatakse ilma Eesti osaluseta. Sel põhjusel soovime kuuluda Euroopa Liidu ja euroala tuumikusse ja seetõttu on Euroopa stabiilsusmehhanismis osalemine ainuvõimalik valik.

Paraku ei ole võimalik väita, et Eestil endal kunagi ESMi abi vaja ei või minna. Leping on õiguslikult kooskõlas põhiseadusega, sest valitsus esitab ESMALi riigikogule ning riigikogu saab lepingut ratifitseerides kõiki oma pädevusi täies mahus rakendada.

Carri Ginter
TÜ Euroopa õiguse dotsent, vandeadvokaat (Sorainen)


Puudub veenev analüüs näitamaks, et ka kohustuse täitmisel oleme võimelised jätkama riigina ning jätkama riigi põhikohustuste täitmist ja isikute põhiõiguste tagamist. Selline mõjuanalüüsi puudumine on Eesti ­õigusloomes muutumas sümptomaatiliseks.

Väikerahvaste enesemääramise ja säilimise aluseks ongi see, et teatud juhtudel blokeerivad sendid miljardeid. [---]

Õigustusena on väidetud, justkui oleks riigikogu roll eelarvepädevuse teostamisel tagatud läbi ratifitseerimise – see ei ole eluliselt usutav kas või seetõttu, et otsust ei tehta mitte lähtuvalt teadmisest finantseerimise võimekuse kohta, vaid lootusest, et finantseerida tegelikult ei tule. Kas rahvas on andnud riigikogule mandaadi loobuda riigireservist või seada riigi finantsiline iseseisvus sõltuvusse välisriikide otsusest?

Mõjuanalüüs pidanuks valitsusel olema olemas enne, kui anti allkirjad. Ei ole korrektne panna rahvast esindav riigikogu olukorda, kus riigi esindaja allkirjaga oleks lubadus justkui juba antud.