/nginx/o/2012/04/04/1041746t1hd571.jpg)
See on uhke nädal. Kolmapäeval tähistasime Euroopa päeva, nädala lõpus saame kokku Lennart Meri konverentsil Tallinnas, et mõtiskleda Euroopa tuleviku üle.
Alexander Stubb: Lennart Meri Euroopa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tore, et Euroopa Liidust räägitakse taas tänavakohvikutes ja söögilaudade taga. Murettekitav on aga see, et Euroopa Liidu nurgakivid Schengenist euroni ja siseturgudest kaubanduspoliitikani on sattunud tule alla mitme riigi tulistes valimisaruteludes, näiteks Prantsusmaal ja Kreekas.
Just niisugustel aegadel vajab Euroopa mõtlejaid, kes tunneks piisavalt hästi ajalugu ja suudaks vaadata tulevikku. Juhte, kes suudavad tõusta päevapoliitikast kõrgemale ja mõelda ühistele huvidele. Ehk just selliseid euroopalikke riigimehi kui Lennart Meri.
Lennart Meri oli ehtne eurooplane. Idealist, kes ei kaotanud usku totalitarismi kõige halvimatelgi aegadel. Diplomaadi lapsena kavas Meri üles rahvusvahelisena ja õppis juba noorelt Euroopa keeli.
Meri oli kosmopoliit, kuid ta oli ka patrioot. Tema suurim unelm – Eesti iseseisvuse taastamine – sai teoks 1991. aastal. Meri ise tegutses lühiajaliselt suursaadikuna Soomes, enne kui ta nimetati taasiseseisvunud Eesti presidendiks.
Kuid ka patrioodina ei vaadanud ta asjadele lokaalselt, vaid ikka globaalselt. Ta nägi, et Eesti koht on kindlalt Euroopas, olles rahvusvahelise demokraatliku ühiskonna osa. Lennart Meri isamaalisus ei olnud pööre sissepoole, vaid avanemine väljapoole.
1992. aastal pakkus ta välja visiooni, kuidas Läänemeri saaks ühendada Eestit Euroopaga. «Läänemere regioonil on võimalus kerkida järgmiseks dünaamiliseks kasvupiirkonnaks ühinevas Euroopas, regioonide Euroopas,» ütles ta 1992. aasta oktoobris Helsingis peetud kõnes.
Paar aastat hiljem ütles Meri: «Eesti-sugune väike maa ei tule suletud süsteemis toime üksnes oma võimalustega. Euroopa-suunaline avatus ja koostöö Euroopaga on need, mida vajame iseseisvuse ja ka turvalisuse tagamiseks.»
Meri ei kartnud, et väike riik «hukkub» ühinevas Euroopas. Kuigi just selline hirm oleks mõistetav eestlasele, kelle kodumaa oli aastakümneid Nõukogude Liidu osa. Meri märkas, et Euroopa suured riigid vajavad väikseid maid, et säilitada tasakaalu, mis viib Euroopat edasi.
«Euroopa vajab väikseid riike, samuti nagu meie vajame Euroopat,» on Meri tõdenud. «Euroopa tugevus ei põhine selle suurusel – Euroopa tugevus tuleb selle mitmekesisusest.»
Meri ärgitas Euroopat ka uskuma oma tulevikku. «Kui Euroopa ei kasuta potentsiaali ära, siis ei tähenda see, et keegi teine seda ei tee. Me ei pea eeskujusid kaugelt otsima: demokraatliku Ameerika sünd ajal, kui eurooplased kannatasid kitsarinnaliste isikukultuste tõttu, või Euroopa lõhenemine siis, kui esile tõusid majandusimed Jaapanist, Lõuna-Koreast ja Kagu-Aasiast.»
Meri mõtted on endiselt väga ajakohased. Tee eduka Euroopani peitub koostöös ja avatuses. Keeleline ja kultuuriline mitmekesisus on Euroopa tugevus, mitte nõrkus. Meil on potentsiaali – oskusi, värskeid lahendusi, autoriteeti –, millest peame oskama kasu saada.
Vajame vaid eestvedajat. Just niisuguste omadustega, nagu oli Lennart Meri.
Autor on Soome väliskaubandus- ja Euroopa asjade minister