Doris Kareva

FOTO: Peeter Langovits

Inimese elu võib võrrelda paadiga, mille ta varases nooruses endale ehitab ja edaspidi seda üha täiustab või vajadusel parandab. Aega aga jõega, mis seda kannab – kord laisalt voogav, kord rahutult kärestikuline, sula aegu ületulvav ja põua ajal madalaks kuivav. Kriisiaeg sarnaneb keeriskosega, mil juhitamatu force majeur haarab inimese täiesti oma võimusse.


Selles olukorras saab inimene toetuda ainult iseendale, paadile, milles ta istub, ja/või nendele, kellega ta on samas paadis. Paanika, hirm, viha ja valu, enese ja teiste süüdistamine ei aita, vastupidi, mida rahulikumaks jääda, seda rohkem on võimalik tähele panna ning aru saada, mis tegelikult toimub, kuhu vool kisub, millised on ohud, riskid ja võimalused olukorrast välja tulla ja kellele on võimalik abikäsi ulatada.

Stereotüüp näeb ette emotsionaal­selt käituvat naist ja ratsionaalselt tegutsevat meest. Naine käitub, mees tegutseb. Tegelikkus on siiski teine. Enamasti ei tea inimene isegi ette, kuidas ta senikogematus kriisiolukorras käitub – klassi kõige jultunum kiusaja võib osutuda hüsteeriliseks argpüksiks, endassetõmbunud nohik aga avastada teistele märkamatuks jäänud geniaalse väljapääsu.

Sõna kriis pärineb kreeka keelest – krisis – ja tähendab algsest eemaldumist. Mõnes mõttes on terve elu kriiside jada, sõlm- või pitskiri, kus uue kogemuse omandamine vaheldub kinnistusperioodiga, uue õppimine õpitu talletamisega. Selleks et areneda, tuleb algsest, tuntust eemalduda, seista silmitsi tundmatu ja võib-olla ohtlikuga, seejärel tagasi pöörduda ja omandatu siduda ühiskogemusega.

Elu loomuliku osa, arengukriiside kõrval esineb aga ka situatsioonilisi ehk traumaatilisi kriise, milleks enamasti pole võimalik valmistuda. Teatud määral küll – näiteks tutvustatakse reisijatele iga laeva- või lennureisi eel ohutuseeskirju.

Valmistuda saab aga üksnes eelneva kogemuse põhjal teadaolevaks, näiteks et paat ei tohiks kergesti ümber minna ja ujumisoskus võib marjaks ära kuluda. Samas saab aga arendada endas ka tavatule, ootamatule avatud meeleseisundit, kuna ükski püsi siin maailmas pole enesestmõistetav ega lõpuni kindel. Jaapani iidses võitluskunstis on määravad just tähelepanu ja paindlikkus, valmidus ja tahe.

Iseseisev Eesti tundus küllap mõnelegi kauaigatsetud saavutusena, riigina, mis lõpuks ometi seisab ise, ilma et omalt poolt midagi enam teha tuleks. Paraku ei kehti enam kogukondlik, üksteisega arvestav ja isetaastuv kord ja vaid väga väheseid juhib Kanti kategooriline imperatiiv. Igal pool ilmutab end pigem termodünaamika teine seadus.

Saabunud kriis, mida teadvustatakse enamasti majanduskriisina, on ennekõike eetika-, haridus- ja kultuurikriis. Ühiskond on killustunud huvigruppideks, kelle enesekehtestamine saab toimuda valdavalt teiste arvel. Puudub pikaajaline strateegia ja valmisolek piirata iseenese käsutuses olevaid hüvesid terviku ning pikema perspektiivi huvides. Kus on väärtused, kuhu õieti ollakse teel? Kapteni sõna on kadunud meeskonna rahutusse, rämedaks kippuvasse hõiklemisse, vastastikuste süüdistuste tulva. Kas selles olukorras tuleks kõnetada tunnet või mõtet? Midagi, mis kõrvaldaks põhjuse, kirjutab Juhan Viiding. Mis on põhjus? Ja vastab ise: Usalduse puudus.

Oleme jõudnud paradoksaalsesse olukorda – terve mõistus ütleb inimesele, et ilmselge ületarbimine on viinud keskkonna tasakaalust välja, ning juhatab taaskasutuse ja mahetootmise juurde. Tarbimise järsk vähenemine lööb aga tasakaalust välja riigistruktuuri, mis on kujundatud tarbimise pideva kasvu eeldusel.

Tahaks loota, et sedagi traumaatilist kriisi on võimalik pöörata arengukriisiks, millest õppides tõusta kõrgemale mõistmise tasandile. Oluline on mitte lasta end mõjutada kuulujuttude, manipulatsiooni või massihüsteeria poolt ülesköetud päranisilmsest pimedast hirmust.

Oluline on ära tunda kulg, omaenese põhihoovus, need väärtused, millega kooskõla tagab tasakaalu. Toetudes eelnevale kogemusele ja erksale tähelepanule tuleks püüda tajuda tervikpilti ja usaldada seda, mis endas on kõige tugevam. Ühel on selleks intellekt, teisel intuitsioon; üht aitab palve, teist nõidus.

Isegi kui paat tuleb täiesti ümber või otsast peale uuesti ehitada, on see ellu jäädes võimalik. Põhiline on usk ja selgus väärtustes. Ärapanemise ja -võtmise kultuuri ühe päevaga ümber ei kujunda, hariduse elu ja väärtustega vastavusse viimine võtab samuti oma aja, langetada eetilisi otsuseid on aga võimalik alati, nüüd ja praegu, lähtudes mitte neliaastaku nõudmistest, vaid tulevaste põlvede elu kvaliteedist. 

Mida teha aga siis, kui mure ja meeleheide kipuvad üle pea kasvama ja kuskilt ühtegi lootuskiirt ei kuma? Tuleb meelde lugu kuningast, kes surivoodil pärandas pojale laeka kahe kirjarulliga, üks musta, teine punase pitseriga. «Kui tunned end õnne tipul, ava punane pitser,» õpetas vana kuningas, «viimases hädas aga must.»

Noore kuninga käe all puhkes kuningriik õitsele, ta abiellus armastatud printsessiga ja peagi sündis nende esimene poeg – ja rõõmupisarat silmanurgast pühkides meenus talle korraga isa laegas. Kui ta punase pitseri katki murdis ja kirja lahti rullis, seisis seal ainult kaks sõna: See möödub. Kuningas tundis korraks külmavärinat üle selja jooksvat, aga heitis paberi kiiresti kaminasse ja unustas pea.

Mõne aja pärast aga ründas kuningriiki vaenulik naaberriik. Tuhanded külad põletati maha, rahumeelsed elanikud tapeti, väike prints haigestus ja suri ning noor kuninganna kaotas kurbusest mõistuse. Kuningas võeti vangi, teda mõnitati ja piinati igal mõeldaval moel. Viimases meeleheites meenus talle uuesti laegas. Kui ta musta pitseri lahti oli murdnud, avanesid sõnad: See möödub.

Loomulikult mõjub noorele inimesele, kelle esimene armastus murrab ta südame, lohutusena mõeldud lause küll see üle läheb, või emale, kes oma esimese lapse matab, lause küll tuleb veel lapsi valusa irooniana.

Või nagu märgib Emily Dickinson:

Aeg on küll Ahastuse mõõt,
Kuid mitte ravikuur –
Ta tervendab vaid Valust, mis
ei olnud kuigi suur.


Ei ole vaja lohutust, sest lohutus on vale, kinnitab Juhan Viiding. Ja ometi on mõne asja mõistmine teinekord suureks lohutuseks, veel enam, juhatuseks. Kas või arusaam, et kui tahes kibe ja kohutav ka ei tundu käesolev kriis, kui pöörane keeris, me ei ole selles esimest korda.

Õigemini oleme kõik, viimne kui üks, üle elanud palju tõsisema katsumuse, mis muutis kogu meie elu. Jah, nimelt siia maailma sündides. Ja me tulime sellega toime.

Igaühe enda valida on, mis puust ta oma paadi uuristab ja kas ta sinna midagi meelespidamiseks ka sisse lõikab.

Vana kuningas pärandas oma pojale kaks sõna. Minu mitmeid torme üle elanud paadi siseküljele on sulenoaga kriibitud noorpõlvetõdemus: Vabadust ja väärikust ei saa inimeselt võtta keegi ega asendada miski.