Margus Mihkels: ära vahi mujale

Margus Mihkels Foto: Toomas Huik

Peaaegu iga kord, kui Eestis kerkib päevakorda mingi lahendust vajav probleem, ilmuvad välja kümned, kui mitte sajad inimesed, kes on käinud kes Jurmalas, kes Helsingis, kes Vanuatul, ning toovad sealset elukorraldust eeskujuks ja panevad kõigile südamele, et Eestis võiks ka nii olla.

Viimastel nädalatel on näiteks üsna palju juttu olnud autode kiirusepiirangutest, täpsemalt nende karmistamisest-leevendamisest. Muu plära hulgas on kuulda-lugeda näiteks seisukohti, et autode liikumiskiirust asulais tuleks vähendada, sest kusagil seitsme maa ja mere taga olla sedasi tehtud.

Võib täitsa olla, ei vaidle vastu. Aga milleks peatuda poolel teel? Keelame autoliikluse linna- või alevikeskustes üldse ära – mujal maailmas on selliseidki kohti küllaga. Olen käinud, olen näinud.

Mis kõige lollakam – eeskujusid tuues ei vaevuta peaaegu kunagi täpsustama, kas need on ennast õigustanud, kas lahenduste tulemused on ootuspärased, kas kohalikud inimesed on nendega rahul. Piirdutakse vaid väitega, et seal on nii, ja ju siis oleks sedasi meilgi hea.

Ajad, mil eestlased pidid mikrolaineahju ja duubelmaki omanikku vaatama kui Jeesuse seni maha salatud kaksikvenda, on ammu möödas. Meil ei ole vaja ahvida kõike, mida keegi kusagil näinud on. Meil on siin omad probleemid ja omad lahendused ning tagatipuks endal pea otsas. Või ei ole?

Universaalseid probleeme – külm, nälg ja kõrged maksud – on maailmas küll palju, aga universaalseid lahendusi vähe.