Alo Raun: need sindrid euromündid

Alo Raun Foto: Mihkel Maripuu

Kas teile pole tundunud, et viimasel ajal – nii ütleme aasta jagu või veidi kauem – on rahakott paksem kui varem? Ei, mitte selles mõttes, et palka oleks tõstetud või kliendikaarte juurde saadud. Lihtsalt pärast euro kasutuselevõttu on kotis münte rohkem kui krooni ajal.

Need sindrinahad on pealegi nii väärtuslikud, et ei raatsi neid sealt välja ka tõsta või tähelepanuta jätta. Kes ikka varem poes 25-kroonist müüjale jootrahaks jättis? Kaheeurone münt on aga ju hinnalisemgi.

Eelmisel aastal käis õppejõud ja poliitik Anto Liivat Postimehe arvamusloos välja idee, et võiks võtta kasutusele paberist ühe- ja kaheeurosed, mis aitaks sama mündineedust leevendada. See idee jäi toona teenimatult tähelepanuta, kuid vääriks taas elluäratamist.

Miks ei võiks just see olla üks Eesti oma teema, mida Euroopa Liidus ajada ja millega silma paista?

Muide, paberist ühe- ja kaheeuroste kasutuselevõttu on varem, 2005. aastal, nõudnud lausa enam kui 300 europarlamendi saadikut ühispöördumises. Paraku sumbus toona idee Brüsseli bürokraatia lõputusse mülkasse, kuid toonane algatus näitas, et ideel on potentsiaali.

Tegu poleks vaid käputäie eestlaste ühisalgatusega ning see võiks leida toetust kõikjal Euroopas. Ärgem unustagem, et vahepeal on eurotsooniga liitunud peale Eesti teisigi riike, mille elanike jaoks on ka üheeurone raha.

Muidugi on inimesi, kes on mündimure enda jaoks lahendanud muul moel, näiteks eraldi münditaskuga või hakates senisest enam pangakaarti kasutama. Või kelle rahakott ajas juba varem müntidest üle ääre, mistõttu muutust pole märgata. Kuid usun, et enamikku meist, tarbijatest, senisest kogukam tengelpung või kõlisevam tasku häirib.

Võiks isegi öelda, et eurole üleminek oli omamoodi taandareng. Mündid seostuvad mulle ikka rohkem Vana-Rooma, kesk- ja uusajaga, paberraha tippaeg aga oli 20. sajandil ning tulevik võiks olla plastraha päralt.

Paberrahalt müntidele üleminek tundub sama mõttekas kui otsus sulgeda pangaautomaatide võrgustik ning jätta inimestele vaid kaks võimalust: teha tehinguid internetis või pangakontoris.

Moodne kodanik valib muidugi internetipanga või teise näite puhul maksed pangakaardiga, kuid kõiki vägisi digiajastusse sundida ei saa. Pealegi ei saa jätkuvalt kõikjal kaardiga maksta ning arvestades, kui palju pangad selle võimaluse eest poodnikelt vahelt võtavad, on firmade selline otsus mõistetav.

Seega, Eesti poliitikud, haarakem sel ideel sarvist, muutkem meie inimeste elu paremaks ja näidakem, et Eesti riik võib olla ka Euroopa Liidu tasemel tegija!