Erik Männik

FOTO: Erakogu

Ülestõus Süürias on muutumas välist toetust omavate osapoolte vaheliseks kodusõjaks, mis puudutab kogu maailma, kirjutab rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse vanemteadur Erik Männik.

Süürias jätkuv vastasseis Bashir al-Assadi valitsuse ja peamiselt Süüria Rahvusnõukogu juhitavate opositsioonijõudude vahel on muutunud enamaks kui ühe riigi elanikkonna sooviks oma riiki reformida. Arengud Süürias puudutavad erinevate riikide huvisid nii regionaalsel kui ka globaalsel tasandil.

Sõjategevus on nõudnud juba ligi 11 000 inimelu; Türgis, Liibanonis, Jordaanias ja Iraagis oli aprilli lõpus ÜRO andmeil ligi 65 000 põgenikku ning Ban Ki-mooni sõnul on kuni miljon inimest olnud sunnitud oma kodust lahkuma. Formaalselt kehtib Süürias alates 12. aprillist vaherahu, kuid ÜRO on juba teatanud selle mõlemapoolsest rikkumisest.

Jätkuv vägivald viitab nii al-Assadi kui opositsiooni leppimatusele olukorraga ning soovile seda vägivaldsel teel muuta. Eeldused konflikti süvenemiseks on välja kujunemas. Süüria valitsust toetab sõjaliselt Iraan ja Iraani käepikenduseks olev Hezbollah, opositsiooni peamiseks sõjaliseks organisatsiooniks kujunenud Vaba Süüria Armee toetuseks on Saudi Araabia, Katar ja Araabia Ühend­emiraadid lubanud eraldada ligi sada miljonit dollarit.

Kuigi esialgu on lääneriikide eestvedamisel hoidutud Süüria opositsiooni relvastamisest, viitab hiljutine Liibüast pärineva relvasaadetise Liibanonis kinnipidamine sellele, et valitsusvastaste jõudude varjatud relvastamine väljastpoolt võib vähesel määral juba toimuda. Tasub meenutada, et Saudi Araabia kutsus mõni aeg tagasi avalikult üles Süüria mässulistele relvi tarnima. Selles üleskutses on nähtud mitte ainult soovi toetada Süüria rahvast, vaid sunniitide juhitud riikide soovi kukutada šiiitide vähemuse võim Süürias ning vähendada šiiitide (st eelkõige Iraani) mõju kogu Lähis-Idas.

Suurriikide tasandil on USA, Prantsusmaa ja teised lääneriigid korduvalt avaldanud arvamust, et Bashir al-Assadi valitsus on oma elanikkonna kallal toime pandud vägivallaaktide tõttu kaotanud igasuguse legitiimsuse, kuid Vene Föderatsioon ja Hiina on ÜROs olnud järjekindlalt vastu jõulisele sekkumisele Süürias. Sellises olukorras on USA lubanud anda 25 miljonit dollarit mittesõjalist abi Süüria opositsioonile ning Vene Föderatsioon on jätkanud relvatarneid Süüria valitsusele kahe riigi vahel sõlmitud lepingute alusel (kogumahuga 1,5–2,5 miljardit dollarit).

Aprilli keskpaigas otsustas Vene Föderatsioon jätta ühe oma sõjalaeva mai alguseni Süüria lähedusse Vahemerele, misjärel järgmine sõjalaev peaks ta välja vahetama. Ka USA, Prantsusmaa, Suur­britannia ja Saksamaa on suurendanud oma merevägede kohalolekut Vahemerel. Lisaks jälgib NATO oma liikmesriigi Türgi piiridel toimuvat, sest Süüriast on korduvalt tulistatud Türgi territooriumi.

Eeltoodu näitab üsna selgelt, et protestid ja nõudmised oma riigi reformimiseks ja elanikkonna olukorra parandamiseks on möödunud aasta jooksul kujunenud protsessiks, mis võib Süüria ühiskonna väga tõsiselt lõhestada. Viimane on juba praegu tõsise surve all. Lisaks jätkuvale lahingutegevusele on Süüria pidanud mõnda aega toime tulema majandussanktsioonidest põhjustatud probleemidega.

Energiasektorile (Süüria suurim tuluallikas) kehtestatud sanktsioonide tõttu kaotas Süüria 2011. aasta septembrist detsembri lõpuni ligi kaks miljardit dollarit, riigis tekkis kütusepuudus, esinevad elektrikatkestused ja raskused toiduainetega varustamisel. Süüriat on püüdnud võimalust mööda toetada Venezuela, tarnides riiki erinevaid kütuseid, ja Iraan, kes eraldas Süüriale miljard dollarit majandussanktsioonide negatiivsete mõjude kompenseerimiseks, sõlmis Süüriaga vabakaubanduslepingu ning on vedanud Süüria naftat salaja Hiinasse.

Süvenevad raskused ja kasvavad ohvrid pole aga Bashir al-Assadi toetust ja võimu seni siiski piisavalt õõnestanud ning kindlasti peitub selle üks põhjus opositsiooni lõhestatuses ja tema poliitiliste seisukohtade ebamäärasuses. Lääneriikide ametiisikud, kes töötasid Liibüa kodusõja ajal Liibüa mässulistega, on öelnud, et tegelikult on Süüria mässulised liibüalastest palju enam killustunud ja kontrollivad vaid väga väikeseid alasid Süürias.

Süüria Rahvusnõukogus on esindatud seitse organisatsiooni, kellest selgelt kõige paremini rahastatud ja väga prominentne (kuigi mitte arvukaim) on Moslemi Vennaskond. Seepärast on viimast süüdistatud liigses mõjus rahvusnõukogule. Ka on vastuolusid põhjustanud välismaal elavate dissidentide (kelle hulka kuulub ka organisatsiooni juht professor Burhan Ghalioun) rohkus rahvusnõukogus, mistõttu nõukogul on väidetavalt nõrgad sidemed rahvaga, kes seisab pidevalt silmitsi valitsusvägedega. Süüria kurdid on avaldanud kahtlust, et nende püüdlustele ei pöörata piisavat tähelepanu jne.

Samuti pole Süüria Rahvusnõukogu seni suutnud kirjalikus vormis selgelt väljendada oma nägemust Süüriast pärast Bashir al-Assadi kukutamist ning mis kõige tähtsam – milline saab olema vähemuste (alaviidid, kristlased jt) roll uues riigis. Just teadmatust tuleviku ja mässuliste kavatsuste suhtes on al-Assad osavalt kasutanud vähemuste mobiliseerimiseks ja hoidmiseks oma toetajate leeris.

Vaba Süüria Armee, kes kannab relvastatud võitluse põhiraskust ning kelle ridadesse kuulub erinevail hinnanguil 20 000 – 60 000 võitlejat, ei ole samuti terviklik organisatsioon. Seda põhjustab ühest küljest võitluse iseloom, milleks on enamasti sissitegevus endast tugevama regulaar­väe vastu, kuid teisest küljest ka erineva motivatsiooni ja päritoluga mässuliste gruppide olemasolu.

Nii teatas üks Vaba Süüria Armeest hiljuti lahku löönud formeering – Süüria Vabastusarmee, mis tegutseb Idlibi provintsis –, et jätkab võitlust hoolimata vaherahust. Samuti on esinenud hõõrumisi ja kokkupõrkeid Süüria valitsuse vastu võitlevate islamistide ja ilmalike mässuliste vahel. Luureteenistused on viimasel ajal täheldanud islamistide ja eriti Al-Qaeda tütarorganisatsioonidega seotud islamistide juurdevoolu Süüriasse, mida kinnitavad suurte ohvritega enesetapurünnakud Süüria linnades.

Bashir al-Assadi vägede halastamatus opositsiooni mahasurumisel ning mässuliste järjest suurem panus relvastatud võitlusele, mida aprillis toetas ka Süüria Rahvusnõukogu, paigutavad suurima osa Süüria elanikkonnast kahe tule vahele. Riigist saabuvate andmete kohaselt on süürlased järjest enam pettunud nii president Assadis kui mässulistes ning väidetavalt on kasvamas nende inimeste hulk, kes ei taha toetada ei üht ega teist poolt.

Kas neil aga õnnestub neutraalseks jääda (eriti kui Vaba Süüria Armee siiski hakkab relvi saama ja intensiivistab operatsioone), ei ole kindel. Mis tahes sõjad ja nendega kaasnev vägivald, ohvrid, kaotused, valu ja kaos sunnivad elanikkonda lõpuks valima võitlevate poolte vahel. Araabia kevadest alguse saanud ülestõus Süürias on muutumas välist toetust omavate osapoolte kodusõjaks, mille peatamise võimalusi jääb järjest vähemaks. Kuidas ja millal kujunenud olukord laheneb, pole selge, kuid täiesti ilmselt sõltub see üha enam teiste riikide kiretutest strateegilistest arvestustest.