Heljo Pikhof

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Meil oleks aeg lõpetada soigumine, et vanad on riigile koormaks. Rahvastiku vananemine on paratamatus – ja seda kõikjal ­Euroopas – , seega tuleb võtta sellest parim.


«Tead, keda ma praegu nägin?» küsib üks varateismeline teiselt. Ja pahvatab vastust ära ootamata: «Meie endist mateõpsi! Igavesti üles mukitud, miniseelik seljas, kirjud sukad jalas. Ja ise on ta mingi … noh … viiskümmend. »

Koolitüdrukute suhtumisest on võimalik ehk veel arugi saada. Kui aga ühiskondlik arvamus on suuresti sama meelt, siis on miski väga mäda.

Liiati torpedeerib säärane hoiak ühiskonna arengut. Tööpuuduse kõrval valitseb meil juba praegu mitmel alal tööjõupuudus, mis edaspidi aina suureneb. Mille vahel on meil üldse valida? Kas eelistame tõmmusid turuvarblasi või omaenda riigi lojaalseid kodanikke?

Kes ütleks, kust läheb piir nooruse, keskea ja vanaduse vahel? Euroopa uuringud näitavad, et määratlus sõltub vastaja east. 15–24-aastased noored arvavad, et vanadus algab 54selt; koos eluaastate lisandumise ja kõigi vanusegruppide elulaadi-muutustega nihkuvad piirid edasi, nõnda et 70-aastased nendivad reipalt: alles ­eile olin veel kuldses keskeas.

Inimese suutlikkus vanas eas sõltub ennekõike sellest, millised olid tema vaimsed võimed noorena, mitte sünniaastast. Seega tuleb meil hoolitseda selle eest, et pidurdada alaharitute arvukust, et tuua koolitee katkestanud noored haridussüsteemi tagasi, et elukestev õpe oleks kättesaadav igas eas.

Me peame jätma jutud, et vanemaealiste osa suurenemine ühiskonnas on midagi negatiivset, et eakad ainult koormavad tervishoiusüsteemi, et pensionideks ei jätku raha. Kui sellele äraleierdatud plaadile lisandub vanuseline diskrimineerimine – sagedamini töö, hariduse ja koolituse saamisel –, siis võivad ärksamadki eakad uskuma jääda, et «kuhu ma ikka kõlban», ennast enneaegu maha kanda ja enneaegu vananeda.

Inimesi on kergem tööturul hoida kui sinna tagasi tuua. Kui on tervist ja tahtmist, peab inimene saama töötada ka pärast ametlikku pensioniiga. Küsitluste järgi meeldiks igale teisele eestlasele võimalus töötada osaajaga, selmet ühe ropsuga pensionile jääda.

Pensionile siirdumine võiks olla pigem teekond kui sihtpunkt, nagu on juba praegu nii Soomes ja Rootsis, aga ka Lätis ja Poolas. Soomes näiteks saab inimene 62. ja 68. eluaasta vahel ise otsustada, millal on õige aeg aktiivsest tööelust kõrvale tõmbuda.

Aga eakate tööturul hoidmiseks ja rakendamiseks tuleb kõigepealt lõhkuda ühiskonnas valitsev eelarvamus ning tööandjaid ka toetada. Tähendab ju vajadus arvestada küpses eas töötajate eripära sageli lisakohustusi, näiteks paindlikud töögraafikud, töökeskkonna kohandamine vanemaealistele vastavaks jne. Raske, ent mitte võimatu on töötada välja palga määramise alused, mis ei väärtustaks mitte üksnes moodsa infotehnoloogia valdamist, vaid ka teadmisi ja kogemusi.

Tehnoloogia ja meditsiini areng muudab põlvkondadevahelisi piire, tõdes ka president Ilves hiljutisel põlvkondade solidaarsust käsitleval konverentsil. Keskiga nihkub vanusevahemikku 35 kuni 70 eluaastat – selles eas on inimene oma vaimsete võimete ja oskuste tipul.

Rahvastikuteadlased üle ilma räägivad aga ammust aega, et sõltuvalt sellest, kui tulemuslikult suudetakse vanuseliselt uutmoodi jaotuvat inimvara ühiskonnaelus rakendada, toimub peagi riikide ja rahvaste uus ümberrivistumine.