Mihkel Mutt: pimeduseoht päikesepaistes

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Kolumnist ja tänavu kirjandusfestivali Prima Vista patroon Mihkel Mutt kirjutab, et kirjandust võib vaadata nagu vana ja rahus kasvanud linna. Seal on kõike ja seal on ka põllule ehitatud uusasumid.

is on kirjandusfestivalide mõte? Kas kirjanikud otsivad füüsiliselt üksteise seltsi nagu külmetavad loomakesed, sest lairiba üksi ei soojenda? Või on nad nagu keskaegsed tsunftimehed, kes aeg-ajalt koos pidutsevad, et hoida alal ühistunnet?

Või on festivalid eeskätt publikule? Nii ühte kui teist. Tänapäeva ühiskonnas on festivalid üks neid väheseid võimalusi kirjandust laiemalt märgatavaks teha ka väljaspool edetabeleid ja skandaale – uudisekünnis ületatakse massiga.

Seekordse Prima Vista teema on «ruumID». Loodetavasti räägitakse sel puhul ka ajast. Sest ruum saab omadega alati paremini hakkama. Kui kujutlen abstraktsusi inimnäolistena, siis ruum tantsib tiiraselt, aeg on mõtlik ja melanhoolne.

Loodan, et festivalil vahetatakse mõtteid kirjanduses toimuvate muutuste üle. Peamine ei ole
e-raamat. Nii nagu Dostojevski romaan, kui seda trükkida lehesabas jaokaupa, jääb ikka samaks romaaniks, nii jääb see selleks ka lugeris. Blogid ja netikirjandus pole olulised iseenesest. Nagu pole ka laadamelu, kuhu kirjandus turuühiskonnas on paratamatult kistud ja mis paljudele minuealistele vastu hakkab.

Aga see on tingitud meie harjumustest ja selle vastu sõdimisele ei maksa kulutada liialt energiat. Tegutseda ei tule olude vastu, vaid nende kiuste, veel parem, kui olusid ära kasutades. Nii et kui ma saan kutse – «Kui aega leiad, tule minu uue raju värssdraama «Faust» esitlusele. Sõnavõtud. Pakun veini ja snäkke.
Musitseerib Gretchen. Sinu Goethe!» –, siis ma arvan, et lähen.

Kirjanduse maht kasvab progresseeruvalt, sest inimeste võim(alus)ed (kirjandus)tekste toota aina suurenevad. Seda nii subjektiivselt ja sotsiaalselt (demokraatias võib igaüks tahta autor olla, samas puudub ametlik tsensuur) kui ka tehniliselt. Kunagi oli kirjutamine elitaarne, papüürus ja pärgament olid kallid.

Samas pole selle kõrval oluliselt suurenenud inimeste võime tekste vastu võtta. Kiirlugemisel on piirid ja ilukirjanduseks see alati ei kõlbagi. Ikka loevad parimad meie seast elu jooksul läbi mõni tuhat raamatut. (Erialainimesele ei piisa kirjandusega natukegi laiemalt kursis olemiseks enam isegi teiste referaatidest, tuleb toetuda referaatidest tehtud referaatidele jne.) Kirjutatakse suhteliselt rohkem kui loetakse. Ja selle mõne tuhande loetu koosseis muutub isikuti aina erinevamaks.

Mida enam ajas tagasi minna, seda sarnasem see oli. Paarisaja aasta eest oli olemasolev lääne väärtkirjanduse kogum tänasega võrreldes tohutult väiksem. Samas oli see n-ö käepärane, teada-tuntud ja läbi arutletud. Haritud inimene oli lugenud enam-vähem kõiki selleks ajaks kirjutatud tähtsamaid raamatuid.

Praegune pilt on kosmiliselt mitmekesisem, aga selle osad seostuvad omavahel lõdvemalt. Raamatute najal, näiteks tegelaste üle arutledes, nähes neis mingi ajajärgu ilmestajaid, mingite ühisjoonte, ideede, pürgimuste vms väljendust, on praegu suhteliselt raskem ühist keelt leida kui vanasti.

Eriti kehtib see muidugi vanusegruppide üleselt. (Toots ja Teele on praegustele kooliõpilastele ikka teisest maailmast!) Kujusid ja kangelasi, rollimudeleid ja samastumisobjekte otsitakse praegu üldse mujalt kui kirjandusest, ja eeskätt ikka «horisontaalist», mitte «vertikaalist».

Kas selles on midagi halba? Las igaüks müttab oma lugemistoas. Hüva, inimkond ei koole sellest kaugeltki. Aga see tähendab, et kirjandus kui «kollektiivne asi», rahvust, keelekultuure, ilmajagu vms ühendava nähtuse üks põhifunktsioone ja olemusmõte nõrgeneb (meelelahutuse ja naudingu jätame praegu kõrvale).

Kirjandust võib vaadata nagu vana ja rahus kasvanud linna. Seal on kõike. Iga ajastu arhitektid on öelnud oma sõna – kas eelnenut jätkates, uuendades, sellele vastandudes jne. Ikkagi on see toimunud eellaste loomingust teadlik olles.

Osa tänapäeva kirjanduse võrdkujudest tunduvad minule nagu linnast väljas põllu peal asuvad uusmajadegrupid seal vahel olevate pseudotänavatega. Need võivad olla korralikud ja mugavad, aga need on irdu ja mõjuvad ebaloomulikult. Võib muidugi olla, et aja jooksul ehitatakse täis ka nende ja senise linna vaheline ala ja nemadki kuuluvad korpusse. Aga millal ja millega see vahe täidetakse?

Kui väga liialdada, siis «noored» ei loe «vanu» ja «vanad» ei loe «noori». Ja (oletan heatahtlikult) mitte üksnes mingi vastumeelsuse tõttu. Lihtsalt teoste hulk kumuleerub, nii et hõlmamatusest tekib inimeses algul äng, siis süüdimatuse-karistamatuse tunne, omamoodi rumalushäbi eesõigus. Nii algab elu vaimselt teises dimensioonis.

Väärtteoseid kirjutatakse ka praegu. Nende hulk ei kasva kogu produktsiooniga võrdeliselt, aga neid tuleb ikka, ühel aastal rohkem, teisel vähem. Aga kirjanduses tervikuna näib üldteada, kollektiivses mälus käepäraste ja seega märgiliste teoste hulk vähenevat. See võib puudutada isegi tüvitekste nagu «Tõde ja õigus» ja «Kevade».

Viiskümmend aastat tagasi polnud eesti kirjanduses muu hulgas Krossi ega Unti, Rummot, Runnelit ega Viidingut ja keda kõike veel. Veel pool sajandit tagasi ei õpitud koolitunnis Tammsaaret, Vildet ega teisi.

Nüüd on neile lisandunud kümned ja kümned, keda haritud inimene peaks tundma. Kas parnass on kummist? Kui täna ei tunta eilset, siis miks peaksime arvama, et homme tunneb keegi huvi tänase vastu? Kirjasõna Vabariik fragmenteerub, ilmuvad getod ja linnriigid.

Seoses sellega ei funktsioneeri kirjandus ja kunst enam täiel määral senises rollis. Aga kas nad peaksid? Näiteks religioon, mis on samuti pikka aega tegelnud inimese ja maailma universaalsete küsimustega, neid selle kaudu ka ühendades, on läänes osaliselt tagaplaanile jäänud. Miks ei võiks kirjandusega samuti minna? Aga midagi peaks tulema selle asemele, sest ise ei kao küsimused kunagi.

Mõistagi on kirjandus osa suuremast tervikust. Ühelt poolt on võimalused teadmisi ja vaimuvara hankida praegu suuremad kui kunagi varem, seda niihästi valiku kui kättesaadavuse poolest. Ja ometi terendab ka võimalus vajuda udusesse uuspimedusse.