Mul on hea meel, et on alanud arutelu põlevkivi kui ressursi täiendava maksustamise üle. Miks on see oluline? Minu meelest väärivad riigi elanikud, kus maapõues on väärtuslik maavara, paremat elu.
Lembit Kaljuvee: maksud kui väärtustamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praeguseks on sõna võtnud peaminister, teinegi koalitsiooni liider Urmas Reinsalu ja põlevkivi kasutavate ettevõtete juhid. Arvamused jagunevad enam-vähem pooleks. Kui peaminister ja üks suurematest põlevkivitootjatest VKG põhimõtteliselt toetavad põlevkivi maksustamist, siis loomulikult on vastu IRL, kelle haldusalasse kuulub suurim põlevkivi tarbija, aga ka raiskaja Eesti Energia. Väiksematest ettevõtetest on oma poolthääle öelnud Kunda Nordic Tsement ja vastu olnud Kiviõli Keemiatööstus.
Ometi pole minu arvates alternatiivi – riik peaks kõrgemalt maksustama oma omanduses olevat põlevkiviressurssi, et riigi kodanikud võiksid paremini elada ja tegutseda. Olen veendunud, et maksustada tuleb just põlevkivi kasutamist. Esiteks, seda võimaldab praegu põlevkivi suhteliselt madal hind. Teiseks on põlevkivi tootjad ikkagi suured keskkonnamõjutajad, nende tegevusest jäävad järele üsna hoomatavad jäljed.
Peaminister on veendunud, et tuleks maksustada põlevkivist valmistatud toodet. Mina olen veendunud, et toodangu maksustamine ei täidaks oma eesmärki, ei stimuleeri heaperemehelikult põlevkivi kasutama, ei utsitaks panustama tehnoloogia arengusse. Riik ei tohiks maksustamisega karistada firmat, kes panustab toote ja tehnoloogia arendamisse aega ja raha.
Põlevkivi tootmine jätab jälje. Järele jäävad aheraine, tuha- ja poolkoksimäed. Kui Eesti Energia ja majandusministeeriumi poolt kostab alatasa, et ressursi hinda ei tohi puutuda, muidu tõuseb kohe elektri hind, siis tuletaks meelde, et just põlevkivi ahju ajamine mõjub keskkonnale eriti kurnavalt. Kes on siiani takistanud leidmaks energia tootmisel põlevkivile alternatiive? Praegu, kõigi Euroopa Liidu seaduste taustal, tundub põlevkivienergeetika edasine arendamine Eestis eriti absurdsena. See on lihtsalt põlevkivi raiskamine. Põlevkivi väärtustamine õliks ja keemiasaadusteks on õige tee, see tooks Eestile ka tuntavat kasu, ja seda juba lähitulevikus.
Maksustamisel on alati oluline näidata, kuhu see raha läheb. Maksutõusu vastu protestitakse just siis, kui maksustamise eesmärgid jäävad hämaraks ja pigem on tegu oma eelnevate valearvestuste ja vigade tasandamisega. Mis saab aga olla õilsam sellest, kui põlevkivi kõrgema maksustamise eesmärgiks saaks Eesti hariduse rahastamine? Usun, et vastuväiteid ei tohiks siin olla kellelgi.