Andry Krass: kuidas tagada hoonete ohutus?

Andry Krass Foto: Erakogu

Viimase kuu jooksul varisenud hoonekonstruktsioonid on tõstnud taas avalikkuse teravdatud tähelepanu alla hoonete ohutusega seotud küsimused. Peamise kõlama jäänud järeldusega, et meid ümbritsevad hooned ei ole kaugeltki nii ohutud, nagu me seda soovime, tuleb kahtlemata nõustuda. Siiski on hoone ohutuse tagamine mitmetahulisem ning selle eest vastutajate ring laiem, kui viimase aja juhtumeid kajastanud ajaleheartiklitest ja telereportaažidest nähtub.

On selge, et peamist vastutust hoonete ohutuse eest peavad kandma hoonete omanikud ise. Siiski ei sõltu hoone ohutus üksnes omaniku pingutusest, vaid selleks peavad oma panuse andma kõik, kelle tegevus ühel või teisel moel hoone seisukorda mõjutab – korrashoidjad, projekteerijad, ehitajad, korrashoiuettevõtjad, kohalik omavalitsus jpt.

Juhul kui keegi eelnimetatuist suhtub oma kohustuse täitmisesse lohakalt, ei ole omanikul ka kõige parema hoolsuskohustuse täitmise korral võimalik tagada hoone ohutust 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Seda, et just nende ebaprofessionaalne tegevus saab tihti ohuolukorra tekkimisel otsustavaks teguriks, kinnitavad viimastel aastatel ajakirjanduses kajastust leidnud juhtumid.

Nii näiteks varises 2010. aastal Tallinnas Ravi tänaval asuva eluhoone sein naabruses toimunud ehitustegevuse tõttu, 2006. aastal kahjustati keskkonnaministeeriumi hoone konstruktsioone Foorumi keskuse rajamisel, 2004. aastal purunesid Tartu mnt 6 asuva eluhoone konstruktsioonid omakorda City Plaza ehitussüvendi projekteerija ebapädevuse tõttu ning ka viimati juhtunud Teatri väljaku hoone karniisivaring võis olla põhjustatud mõni aasta varem selle hoone vastas oleva Solarise keskuse ehitussüvendi rajamisel kasutatud tehnoloogiast, mille kasutamine sedavõrd lähedal olemasolevatele hoonetele ei oleks arenenud ühiskondades tõenäoliselt kõne alla tulnud.

Olen seisukohal, et Eestis on möödas ajad, kus hoonete korrashoid kannatas seetõttu, et omanikel polnud selleks raha või ei oldud oma kohustustest teadlikud.

Pigem pärsib praegu hoonete ohutusega seotud olukorra paranemist asjaolu, et kohalikud omavalitsused (Tallinna näitel) ei informeeri hoonete omanikke naaberkinnistust lähtuvast ohust isegi siis, kui kahju tekkimine on juba ette ilmselge, mistõttu ei saa omanikud astuda ka samme endale kuuluva hoone kaitsmiseks. Sarnase seisukoha on omaks võtnud ka mitmed ehitus- ja projekteerimisettevõtjad, kes ei häbene avalikult tunnistada, et uue hoone ehitamisel ei ole naaberhoonete mittekahjustamine neile prioriteet.

Eelkirjeldatud jõmlikku suhtumist kirjeldab ilmekalt ka EKA uue hoone ehitamise saaga, kus nii Tallinna linna peaarhitekt kui ka EKA rektor on naaberhoone kahjustamise plaani õigustanud sellega, et kahjud korvatakse. Kui isegi eeldada, et hoone sandistamist on võimalik kuidagi kompenseerida, siis kuidas saab omanik tagada sandistatud hoone edaspidist jätkusuutlikku ja ohutut korrashoidmist?

Põhimõte «hallpead austa, kulupead kummarda» ei kehti kitsalt inimestevahelistes suhetes, vaid seda saab edukalt üle kanda ka hoonetele. Olen kaugel arvamusest, et olemasolevate hoonete kõrvale ei peaks uusi ehitama, lihtsalt ehitada tuleb olemasolevat austades, mitte sandistades.


Selleks et hoonete sandistamine lõpeks, ei pea viimaste õnnetuste valguses oma seisukohti korrigeerima mitte üksnes omanikud, vaid ka seadusloojad, kohalikud omavalitsused, korrashoidjad ja ehitusala asjatundjad. Vaid sellisel juhul on põhjust loota, et meie hooned muutuvad turvalisemaks.