/nginx/o/2012/03/16/1015248t1h46d3.jpg)
Kui inimene ei nõustu vägivaldse regulatsiooniga nagu sookvoodid, ei tee see veel temast teema naeruvääristajat, kirjutab näitleja ja saatejuht Peeter Oja.
Peeter Oja: puust ja punaseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See artikkel äratab erinevates inimestes arvatavasti niivõrd erinevaid kujutelmi, et tohiks olla vabandatav, kui ma kõigepealt lühidalt selgitan, mis mulle on oluline ja mis mitte.
Minu varasemad kirjutised ja avalikud sõnavõtud on toonud kaasa igat laadi minu isikut alavääristavaid, mõnitavaid, naeruvääristavaid emotsioonipurskeid. Ütlen südamesiirusega, et see on mulle mõjunud kui kõrvenõgeste kõrvetus. Ei jõua sügamagi hakata, kui ebameeldivustunne juba läinud. Need kraaksatused ei ole muutnud isegi mu päevaplaani. Kui aga jutt puudutab põhimõtteid, millest ma elus lähtun, tunnen kohustust sõna võtta.
Esmapilgul pea olematu tähtsusega artikli võiks jätta samuti kaduvusse, kui selle autoriks ei oleks ühe Eesti partei endine peasekretär ja praegune Brüsselis resideeriva europarlamendi saadiku nõunik. Ma räägin Randel Läntsi kirjutisest «Kumb on tähtsam, kas sugu või kvalifikatsioon?» (Delfi, 4.05). Sookvootide ja laiemalt ka võrdõiguslikkuse teemal targutades tõstab autor mind esile kui destruktiivset ja arutelu tapvat ning teema naeruvääristaja rollis olevat ehedat näidet. Selline avalik määratlus riivab mind printsipiaalselt.
Olen korduvalt öelnud, et inimese sugu pole mulle määrav. Oluline on inimese tahe ja oskus sooülesena suhestuda ümbritsevasse ja kaasteelistesse. Seda, et me oleme sünnist kaasa saanud füsioloogilise eripära, võtan ma pigem looduse ime kui karistusena. Igasugune diskrimineerimine on mulle vastuvõetamatu. Kui keegi pelgalt soost lähtuvalt määrab palganumbrit, tekitab see minus küsimuse «mis sul vajaka on, et nii teed?». Sama küsimus kehtib ka mis tahes erinevuste alandamiste kohta.
Ma lähtun selgest põhimõttest, et inimesed ei ole oma võimetelt võrdsed. Nad on olemuslikult erinevate mõttemaailmade ja arusaamadega, kuid seda enam oleks arukas ja ka tervislikum vähemalt püüda seda niigi habrast inimeksistentsi koos hoida. Sellest arusaamast tulenevalt ei saa ma nõustuda mingite vägivaldsete regulatsioonidega, milleks sookvoodid vaieldamatult on. Kui metafoorselt väljenduda: kirvega suudab tõeline kunstnik luua meistriteose, hullu käes on see vaid väljakutse!
Randel Länts tõstab oma parteikaaslase Marianne Mikko soolise võrdõiguslikkuse lipukandjaks. Mina näen Mikkos kõige tavalisemat külmalt kalkuleerivat poliitkarjeristi, kelle tegelik südamevalu erinevate teemade käsitlustes on null. Taas paneb imestama, kui siiralt inimesed usuvad, et väline «hoolivus» suudab varjata sisemist alatust.
Ülimalt küünilise silmakirjalikkuse näide on ka Randel Länts ise. Endine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär, asudes tööle europarlamendi liikme Ivari Padari nõunikuna, vastab ajalehe Sakala (8.01.2010) küsimusele «Enne valimisi ütlesite, et seote oma tuleviku Viljandiga. Miks te nüüd siis Brüsselisse lähete?» järgmiselt: «Praegu on lihtsalt selline olukord, et mul ei ole siin suurt midagi teha, kuid heal ajal võetud rahalised kohustused vajavad täitmist.»
Vägev! Ajal mil Eestis oli tööpuuduse tippaeg (2010. aasta esimeses kvartalis oli registreeritud töötute arv ligi 95 000), kui riik kärpis nii, et inimestel oli hing paelaga kaelas, ütleb sotsiaaldemokraat Länts, et tal ei ole siin suurt midagi teha!?
Olles ise peasekretär parteis, mille põhikiri ütleb, et erakonna eesmärgiks on tagada Eesti sotsiaalne ja majanduslik turvalisus ja heaolu, kestlik areng ning et igal inimesel oleks võimalus eneseteostuseks ja majandusliku heaolu kindlustamiseks.
Mida ma pean sellest arvama?
Mõistagi on mängulisel elemendil poliitikas oluline roll, kuid mulle tundub, et me oleme Eestis jõudnud faasi, kus see on muutunud asjaks iseeneses. Kogu elu ongi justkui mäng, kus süüdimatult lällavad Läntsid ja Toobalid.
Olen kindel, et enamikule inimestest ei lähe korda niivõrd kellegi parteiline kuuluvus, kui et nende enda elu sujuks. Ja et omal vabal tahtel vastutuse võtnud esindajad aitaksid neil oma soove ellu viia. On tülgastav näha, kuidas oluline probleem muudetaks mängu ja demagoogia objektiks. Asja kurbloolisus on aga selles, et abivajaja jääb abita.
Oma eespool mainitud artikli lõpetab sotsiaaldemokraatide esindaja Länts nii: «Ehk teisisõnu, näidakem eeskuju, sest kõik hakkab ju ikkagi meist endist pihta.» Teil oli ju suurepärane võimalus valida oma erakonna etteotsa Sven Mikseri asemel Marianne Mikko! Oleks olnud teistele erakondadele suurepärane eeskuju.
Miks te seda ei teinud? Ma vastan ise: küsimus oli inimeses, mitte soos.
Lõpetuseks. Eestlased on vaieldamatult eesmärgirahvas. Kui suured eesmärgid – oma riik, Euroopa Liit, NATO, euro, kõikvõimalikud organisatsioonid – on saavutatud, oleme justkui peata. Tahame uusi suuri väljakutseid, olla kõigile nähtav ja saada teistelt kiita.
Aga mis oleks, kui tõmbaks õige hoogu maha ja teeks nüüd oma kodu hubaseks. Kohe päris korda. Et meie inimeste elu sujuks ja nad saaksid hakkama. Tõuseks korrakski natukene kõrgemale, et märgata – oleme liiga väiksed selleks, et oma maad ja iseennast veel väiksemaks elada.
Tõmbaks oma mina tagasi ja mõtleks, äkki kellelgi mu kaasmaalastest on tõesti raskem kui minul ja ma saan Teda aidata. On see võimalik? Nalja teete või!?