FOTO: Urmas Nemvalts

Vladimir Putini üleeile alanud kolmandale ametiajale Vene presidendina võimalikke ootusi ja prognoose sõnastades pole ka eksperdid kuigi üksmeelsed: ühest küljest on opositsiooni väljaastumised justkui muutusi survestamas, teisest küljest pole näha ainsatki märki sellest, mis Kremlit muutusi lubama sunniks.



Üht-teist on ju tehtud ka: kubernerid on jälle valitavad, parteide registreerimist lihtsustati ja valimiskünnist alandati. Ent see on ka kõik ning arvestades võimumonopoli, mille Ühtne Venemaa on enda kätte koondanud, tuleb neid samme siiski vaid kosmeetilisteks lugeda.

Praegu tundub, et detsembri- ja märtsikuiste valimiste eel ja järel laia rahvusvahelist kajastust saanud opositsiooni meeleavaldused on Kremlile mõjunud nagu tuul müürile, see tähendab, et ei kuidagi. Viimatine, möödunud pühapäeval toimunud meeleavaldus tõi aga kaasa kokkupõrked korrakaitsjatega. Nii et vähemalt esialgu jätkab Venemaa senisel kursil.

Siiski ei saa isegi Putin mööda vaadata ilmsest: sotsiaalvõrgustike abiga on rahulolematus aktiivsemate Vene kodanike seas kasvav trend; vaatamata retoorikas tihti rõhutatud vajadusele majandust reformida, sõltub Venemaa endiselt väga suurel määral toorainemüügist; korruptsiooni kõrge tase ja poliitilised piirangud takistavad erainitsiatiivi.

Eestile ja kõigile teistele naabritele pole aga sisemisi vastuolusid tuha alla pressiv ja ebademokraatlik Venemaa midagi, mida tohiksime ignoreerida. Ajaloost teame, et Kreml on usin välisvaenlase kuju looma, et oma rahvast selle kallale ässitades probleemide lahendamist vältida. USA poolt ­Euroopasse kavandatava raketikilbi käsitlemine julgeolekuohuna on üks selline signaal. Just raketikilpi ettekäändeks tuues on Venemaa juba täiendanud oma sõjalist arsenali Kaliningradi oblastis.

Seega peavad piiririigid tähelepanelikult ja, mis veel olulisem, asjatundlikult jälgima idanaabri juures toimuvat ning sellest ka kõnelema. Paraku on Euroopas mitu pealinna, kus Kremli samme läbi näha ei suudeta või – veel hullem – Venemaa ambitsioone alahinnates lastakse ärihuvidel demokraatlikele väärtustele põhinev poliitika tagaplaanile tõrjuda.

Eraldi huvipakkuv teema on aga senise presidendi, nüüdse peaministri Dmitri Medvedevi käekäik. Võimalik, et Medvedev lootis n-ö pehmet maandumist – näiteks rahulikku kohta mõne riigifirma juhatuses. Nüüd leiab ta end aga Vene valitsust juhtimas. Sellest, et pärast presidendivalimisi vahetavad Putin ja Medvedev lihtsalt kohad, räägiti juba pikalt. Ometi on Medvedev ja Putin presidentidena vägagi erinevad. Need üksikud korrad, kui Medvedev oma peaministrile peapesu tegi, pole tagasihoidliku tooni tõttu kõneväärt.

Tõenäolisem on see, et Medvedevi näol on Putinil nüüd olemas mugav patuoinas, keda ebaõnnestumistes süüdistada ja telekaamerate ees nahutada.