Toomas Hendrik Ilves: e-tervis Euroopale

Eile esitlesin Kopenhaagenis Euroopa Liidu liikmesriikide tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna ministritele ning Euroopa Komisjoni esindajatele ettepanekuid tervishoiusüsteemi ümberkorraldamiseks Euroopas aastaks 2020. Umbes aasta tagasi moodustatud e-tervise töörühm on põhjalike arutelude järel jõudnud raportini, mille ajendeid ja järeldusi siinkohal põgusalt tutvustan.

Seesuguse töörühma kokkukutsumise tingis üha selgemini tajutav mure, et reforme tegemata ja e-tervise pakutavaid võimalusi kasutamata pole vananeva rahvastikuga Euroopa tervishoiusüsteem kestlik. Euroopa vananeb, eakate osakaal meie riikides kasvab, sest lapsi sünnib vähem ja inimeste eluiga pikeneb. Kui juba praegu läheb umbes iga kümnes majanduses ringlev euro tervise parandamiseks või selle säilitamiseks, siis muutuv demograafiline olukord nõuab ainuüksi praeguse süsteemi ja inimestele harjumuspäraste teenuste säilitamiseks üha enam raha.

Euroopa rahvastiku vananedes peavad eakamad inimesed toime tulema mitmesuguste pidevat jälgimist ja tähelepanu vajavate haigustega. Kroonilised haigused moodustavad juba praegu 80 protsenti kogu haiguskoormusest ning see näitaja üha kasvab, paljuski viimastel kümnenditel aset leidnud ebatervislike eluviiside plahvatusliku leviku tõttu.

Hüppeliselt suureneva vajadusega tervishoiu- ja sotsiaalhooldusteenuste järele kaasneb ka patsientide kasvav nõudlikkus pakutavate teenuste mahu ja kvaliteedi suhtes. Enam kui sada miljonit kodanikku ehk 40 protsenti üle 15-aastastest eurooplastest põeb mõnd kroonilist haigust ning kaks kolmandikku pensioniikka jõudnutest on põdenud vähemalt kaht kroonilist haigust. Krooniliste haiguste raviks kulub Euroopa Liidus vähemalt 70 protsenti kogu tervishoidu suunatud rahast ehk vähemalt 700 miljardit eurot aastas ning see summa kasvab eelseisvatel aastatel veelgi.

Samuti pole olemasolev tervishoiusüsteem valmis tulemuslikult toimima Euroopa vabaduste kontekstis. Olukorras, kus üha enam inimesi vahetab erinevatel eluetappidel õppimise, töötamise, peresuhete loomise ja näiteks vanaduspõlve veetmise eesmärgil Euroopa Liidu sees oma elukohta, on nendesamade inimeste terviseandmed jätkuvalt ja hetkel ka jäädavalt lukustatud riiki, kus neile teenust on osutatud. Kõik see tähendab ka raha ja aja raiskamist, kellegi juba tehtud töö kordamist.

Veelgi enam – inimesed on oma tervise- ja haiguslugudega lukustatud konkreetse meditsiiniasutuse ja arsti juurde ka oma elukohariigis ja isegi kodulinnas. Enamikus riikides, sealhulgas ka Eestis, puudub patsientidel võimalus võrrelda arstide ja haiglate senise töö tulemuslikkust, olgu näiteks silmaoperatsioonide või tavapärase hambaravi alal.

Kui aga usaldusväärne ja kõigile kättesaadav statistika kinnitaks näiteks, et hambakliinikus A on teatud protseduuri õnnestumise ja patsiendi rahulolu määr 95 protsenti, hambakliinikus B aga vaid 70 protsenti, siis aitab see ühtaegu patsiente leida professionaalsemaid arste ning selgitada välja need, kelle oskused jätavad soovida.

Tervishoiu tänasele korraldusele heidetud erapooletu kõrvalpilk näitab muude asjade hulgas sedagi, et tervishoid on erinevate IT-lahenduste rakendamisel enamikust teistest valdkondadest vähemalt kümme aastat maha jäänud. Väga paljude muude teenuste näitel teame, kui põhjalikult võivad infotehnoloogia rakendused muuta ja täiustada meie asjade ajamise viisi.

Teame sedagi, kuidas Euroopa Liidu osa liikmesriikide tervishoiusüsteemis juba kasutusel olevad lahendused – Eestis näiteks digiretsept – võimaldavad säästa aega, raha ning koos sellega ennetada eesolevat kriisi. Rakendades tervise-ennetuses ja raviteenuste puhul erinevaid IT-lahendusi, parandame ühtaegu nii patsientide heaolu kui ka kogu tervishoiusüsteemi.

Loomulikult ei hakka ükski mittespetsialistidest koosnev töörühm kirja panema ja Euroopa Liidu tasemel menetlema regulatsioone, kuidas edaspidi läbi viia õlaliigese operatsiooni või milliseid ravimeid välja kirjutada HIV-positiivsele patsiendile. See on ja jääb meditsiinilise eriharidusega inimeste, nende erialaliitude ja teadlaste pärusmaaks. See ongi see kümnete õpingu- ja praktikaastate käigus omandatav «nõiakunst», mis eristab arste ja teadlasi konkreetsete ravijuhtumite puhul teistest lihtsurelikest.

Küll aga saavad kõrvalseisjad teha ettepanekuid ja soovitusi selle kohta, kuidas tervishoiusüsteemi juba olemasolevate IT-lahenduste abil põhjalikult ümber korraldada. Eelkõige on need ettepanekud seotud terviseandmete menetlemist reguleeriva õigusruumiga, eraelu puutumatuse, teaduslike uuringute ning arsti ja patsiendi vaheliste suhetega.

Meie kõigi, eelkõige aga vastutustundlike poliitikute ja avalikku kasutusse antava raha parima kasutamise eest vastutavate riigiametnike ülesanne on teha kõik selleks, et ka tulevikus oleks kõigil meie kodanikel võimalik kogu Euroopa Liidu ulatuses tarbida kõrgetasemelisi tervishoiuteenuseid mõistliku hinnaga. Meie eesmärgiks ei saa olla midagi vähemat, kui kõigi inimeste elukvaliteedi parandamine ning tervena elatud aastate hulga suurenemine. Koos sellega pikeneb ka aeg, mil iga meie kodanik saab panustada oma lähedaste suhetesse, majandusse ning kokkuvõttes oma riigi, Euroopa ja maailma paremasse tulevikku.

Nende sihtide saavutamiseks tuleb muu hulgas vältimatult hakata kasutama lahendusi, mida infotehnoloogia juba praegu pakub. See ongi töörühma aruande «Tervishoiu ümberkorraldamine Euroopas aastaks 2020» peamine järeldus.

On loogiline ja paljuräägitud tõsiasi, et kroonilise haiguseni ning sealt edasi sageli juba möödapääsmatu arstivisiidi, statsionaarse ravi ja operatiivse sekkumiseni – ehk tervishoiusektori peamise kuluallikani – ei jõua enamik patsiente üldjuhul üleöö ja ootamatult. Paljusid haigusi on võimalik õige(ma) käitumisega ennetada, paljusid ka varakult avastada esimeste ohumärkide ilmnedes.

Mõnede levinud haiguste – diabeet, kõrgvererõhktõbi – igapäevane jälgimine ja ravi ei eelda arsti ja patsiendi pidevat omavahelist kohtumist, vaid piisab, kui patsient edastab kodus mõõdetud väärtused arstile digitaalselt.

Moodsatele arvutitele ja telefonidele poleks mingi kunst jooksutada näiteks rakendust, mille abil saaks patsient – eriti üksikuna elav – kehva enesetunde korral lihtsa vaevaga kontrollida oma südame tööd ja vererõhku ning edastada kardiogramm, siis ehk õnnestuks ära hoida nii mõnigi infarkt, püsiv tervisekahjustus ning säästa inimelu. Seesuguste drastiliste näidete kõrvale võib leida kümneid teisi, füüsilise koormuse mõõtmisega alustades ja toidusedeli jälgimisega lõpetades.

Mõelgem aga edasi, et see inimese enda poolt loodav ja talletatav terviseinformatsioon võiks jõuda tema nutitelefonist või arvutist kiiresti perearsti käsutuses olevasse andmebaasi. Ja sealt, juba kodeeritud ja anonüümsel kujul edasi kesksesse andmebaasi, mis koondaks informatsiooni nii konkreetsete haigusjuhtumite esinemissageduse kui nende raviks kasutatud protseduuride ja ravimite efektiivsuse kohta. Tulemus teeks heameelt nii patsiendile, perearstile, tervishoiusüsteemi korraldajatele, rahastajatele kui ka teadlastele.

Kõik see ja paljud teised ettepanekud moodustavadki e-tervise töörühma töö tuuma. Töörühm andis endale aruande koostamise igal etapil aru, et inimeste terviseandmetesse ja muusse delikaatsesse infosse, selle omandiõigusesse, levitamisse, avalikustamisse ja töötlemisse puutuv on äärmiselt keeruline, nii riigisiseste kui Euroopa-üleste seadustega reguleeritud – ja mööngem, ka üsna konservatiivne – valdkond. Ja eelkõige sel põhjusel teebki töörühm Euroopa Liidule ettepaneku hakata välja töötama uut, digiajastule vastavat õigusruumi, mis lubaks vastastikuse soovi ja kokkulepete korral paindlikult seesugust infot inimeste tervise hüvanguks kasutada.

Juba täna loovad ja avaldavad inimesed erinevate rakenduste ehk nn app’ide ning sotsiaalvõrgustike kaudu enda kohta iga päev terabaitide kaupa informatsiooni. Osa sellest on tavamõistes vägagi isiklik, ometi seda avalikustatakse vabatahtlikult. Ning see kuulub rakenduste ja võrgustike omanikele.

Nii polegi midagi imestada, et nn elulaadiinfo ja terviseinfo vaheline õhkõrn ja kohati puuduv piir ning sadade miljonite inimeste soov seesugust informatsiooni jagada on innustanud juhtivaid IKT-sektori firmasid (Facebook, Google, Microsoft, Apple jt) välja töötama rakendusi, info kogumise viise, mis kõik vaid ootab oma suurt hetke. Seda hetke, kui tervishoiusektori vajadused ja IKT-sektori võimalused teineteist legaalselt leiavad.

Loomulikult tuleb valdav osa innovatsioonist erasektorist. Ent tervishoid on valdkond, mis oma delikaatsete andmetega eeldab selgeid reegleid ja patsientide õigusi tagavaid seadusi. Mistõttu Euroopa Liidul ja liikmesriikidel tuleb pingutada, et kõik tervishoiuvaldkonnas lähikümnenditel paratamatult sündivad ümberkorraldused toimuksid ikkagi rahva valitud esindajate kavakindla ja ettenägeliku tegevuse ning liikmesriikide ja Euroopa Liidu seaduste järgi.

Töörühm annab endale aru, et erinevate valdkondade e-rakenduste tase ning elanikkonna valmisolek nende kasutamiseks sõltub senisest tööst ja riikides valitsevast asjaajamise kultuurist. Seetõttu soovitasime Euroopa Liidu ministritele ja Euroopa Komisjonile moodustada reformide läbiviimiseks riikide juhtrühm ning hakata seal Euroopa Liidu vahenditest rahastama tervishoiusüsteemi reformi e-tervise võimaluste rakendamiseks.

Loomulikult on igati asjakohane tahta teada, millisel real Eesti e-tervis selles veel olematus edetabelis paikneb. Olles põhjalikult uurinud e-lahendusi Euroopa Liidus, pean kurvastama kõiki neid, kelle meelest Eestis miski ei toimi või toimib halvasti. Eesti paljukirutud digiretsept on üks paremini töötavaid seesuguseid Euroopa süsteeme. Alati võib väita, et süsteemi see või teine osa ei tööta veel piisavalt hästi, kuid vundament on paigas. Kui Eestis midagi praegu napib, siis motivatsiooni ja soovi edasi liikuda.

President on Euroopa Komisjoni moodustatud e-tervise töörühma juht.

Toomas Hendrik Ilves: e-tervis Euroopale

Märksõnad