Brit Kerbo

FOTO: Erakogu

MTÜ Kodaniku Hääl juhatuse liige Brit Kerbo kirjutab, et asumiseltsides tegutsetakse avalikes huvides sageli palju enam, kui teevad seda nood mehed ja naised, kes on riigi rahastatud suurparteide nimekirjades.

Erakonnad keskenduvad pigem oma võimu kindlustamisele, selmet tegeleda kodanike reaalsete probleemide lahendamisega – nii tundub see paljudele praegustes parteides pettunutele. Viimane küsitlus näitas, et Tallinnas on 36 protsenti inimesi, kes ei oska oma eelistust nimetada ega tea, kelle poolt hääletada. 36 protsenti on küllalt suur näitaja ja pole ka näha, et mõni partei pakuks midagi uut või muutust poliitilises kultuuris, et selle protsendi nimel tööd teha.

Sõna «erakond» on järjest enam hakanud kirjeldama midagi ebausaldusväärset, seltskonda, kellele mängud võimu ja oma isikliku rahakoti nimel on olulisemad kui tegevused linnakeskkonna või riigi parendamise nimel. Siin pole vahet, kas võimu juures on Reformierakond või Keskerakond, ühed mustad mõlemad. Ja pole ka vahet, kas IRL või sotsid – näiteks rahalaristamise poolest on kõik eelmainitud nagu üks mees: olgu juttu DASAde loomisest või kuluhüvitiste viimse sendini ära kasutamisest.

Eeldaks, et isamaalise mõtteviisiga inimesed Vene maffiale elamislube ei müü, eeldaks, et sotsid, kes vaesuse ja ebavõrdsuse pärast südant valutavad, ütleks, et DASAde eraldi rahastamine on raiskamine ja et riigikogul on tagumine aeg hakata muutma seadust, mis pidevalt riigikogulaste palka tõstab, sama ajal kui ülejäänud Eesti püksirihma pingutab. Sotside puhul jääb ka ebaselgeks, kas nad on siis Tallinnas koalitsioonis või mitte. Sõnades nagu ei oleks, kuid tegevus jätab tõlgendamisruumi. Usaldus on kadunud, sest eeskujusid pole.

On üsna tõenäoline, et mittepoliitilised asumiseltsid ja külaseltsid võiksid vähemalt kohalikel valimistel nimetatud parteidele alternatiivi pakkuda. Jah, riigikogu valimistel paraku teisiti osaleda ei saa kui erakonnana, kuid erakonnastumine ei peaks olema eesmärk, vaid pelgalt vahend jõuda sinna, kus oma inimesi on võimalik paremini esindada.

Olles kaks aastat koostööd teinud ja näinud kõrvalt asumiseltside ja kogukondade tegevust, julgen väita, et nende inimeste tasuta töö on see, mis on paljusid kogukondi aidanud muutuda terviklikumaks, õpetanud üksteisest hoolima ja pannud õhinaga kaasa lööma, seejuures kasvatades ka inimeste turvatunnet.

Just asumiseltside ümarlaudadel ja foorumitel räägitakse linnaplaneerimisest kui terviklahenduste loomisest, kus roheline mõtteviis võidutseb autohullude üle, kus avaliku ruumi eest võideldakse ja kus otsuste tegemise aluseks nõutakse ja tehakse analüüsi ning kutsutakse kokku valdkonna eksperte, olgu nendeks siis arhitektid või keskkonnaametnikud vms.

Ka Pühajärve juhtum näitas meile, et mitte alati ei tea valitsejad, milline on nende kogukonna soov ja tahe. Eelarvelised otsused tehakse kõrgemal pool oma suvast lähtudes, raha leitakse võib-olla näiteks ametnike suusareisideks, kui samal ajal öeldakse, et põhikool tuleb sulgeda – polevat majanduslikult mõttekas.

Aga kui kooli olemasolu on ainus, mis hoiab külas veel noori peresid ja ei lase paigal tühjaks joosta? Siis tulebki kogukonnal kokku tulla ja oma pead tööle panna, kuidas kooli säilitada ja millest muust kohalike elanike jaoks mitte nii tarvilikust tuleks loobuda. Kes veel teab paremini, kui mitte need inimesed, keda see otseselt puudutab?

Tallinnas on kombeks arvata, et kui kodanikud pole rahul linnajuhtimise meetoditega, siis on see automaatselt sõda Keskerakonna vastu. Teatud mõttes ongi, sest on ju nemad linnavolikogus enamuses ja nende nupuvajutuste tõttu sünnivad otsused, mis pimendavad meie pealinna, kärbivad raha laste huvitegevuselt ja eiravad probleeme lasteaedades.

Kuid kriitikutelt oleks ammu saanud relvad käest võtta, kulutades raha linnakodanike huvides. Küllalt ilmekalt näitab Tallinna linnaeelarvete põhjal tehtud graafik, et pärast Jüri Ratase linnapeaks olemise aega (kuni aprill 2007) hakkasid Edgar Savisaare taktikepi all vohama kulutused PRile ehk teisisõnu raha kulus ja kulub üha rohkem iseenda reklaamimisele.

Linnakodanikud Mähelt, Kakumäelt, Kalamajast ja Uuest Maailmast, küllap ka Mustamäelt ja Koplist, ootavad aga, et pealinn oleks valgustatud; et asumite planeerimisel oleks arvestatud ka põhikoolide ja lasteaedade ehitamise vajadust, et mitte tekitada igapäevast rännet kesklinna poole; et teekatted ei lõhuks autokasutajate vara; et linn oleks koristatud ja turistidelegi ahvatlev. Et iga kiige rajamise pärast ei peaks sõda pidama ja et Tallinna mereäärt kinnisvaraarendajatele maha ei parseldataks.

Ei ole küll tuttav enamiku Eesti külaseltside tegevusega, kuid olen kindel, et kõigis paigus teavad just kohalikud kõige paremini, kuidas talitada ja millele raha kulutada. Valitsemine peaks muutuma rohkem piirkonna- ja seltsikeskseks ning oma ideede tutvustamiseks peaksid seltsid koostama ühise platvormi, mis kannaks endas laiemaid väärtusi kui vaid vastandumine praegusele võimule. Eesti haritud inimesed oskavad kindlasti hinnata puhta mainega ja tegusat alternatiivi.

Praeguste erakondade laiahaardelisele koostööle lootma jääda pole mõtet, kemplemine ja üksteiselt tooli alt ära tõmbamine on rohkem nende stiil kui ühistegevus. Ka ei saa me loota sellele, et kohaliku eluga ülemäära kursis oldaks – nii avastas ka Reformierakond alles nüüd, muidugi üks aasta enne valimisi, et lasteaedade olukorda Tallinna linnas tuleb parandada, ja lõi selleks MTÜ Lasteaiad Korda.

Tänuväärt tegu küll, kui lapsed ja lasteaednikud sellest võidavad, kuid kus te varem olite? Eesti Vabariik on taas iseseisev olnud juba pea 21 aastat, lasteaedade keskmine ehitusaasta on arengukavade põhjal aga 1969. Seega ei ole probleem ainult praeguse linnavõimu tegematajätmistes.

Soovitaksin kõigil tutvuda oma piirkonna seltsitegevusega ja oma silmaga kinnitust saada, et need on inimrühmad, kus tegutsetakse avalikes huvides sageli palju enam, kui teevad seda nood mehed ja naised, kes riigi rahastatud suurparteide nimekirjades. Viimaste tegevus seisneb tihti paraku selles, et vastandumiste kaudu säilitada iseenda võimu. Kord on Savisaar all ja Ansip peal ning siis Ansip all ja Savisaar peal – keda see vajalik jalgrattatee veel huvitama peaks?